Kui vaid saaks selle ühtsustunde kaasa võtta

Eestis elavale belglasele tundub, et kõik eestlased on blondid. Foto: Anete Kruusmägi

Mõni päev enne XII noorte laulupidu uuris Pärnus elav belglane Tom Peeters mult, kas tal peo jooksul on ehk võimalik fotosilmaga tabada mõni rahvariietes piduline. Kui meil viimaks ometi sisse õnnestus pressida, vajus mu kaaslasel Peetersil üllatusest suu lahti. Tõepoolest, rahvarõivais tegelasi oli rohkem kui üks. Peale selle üllatas välismaalast peo mastaapsus. “Ma pole kunagi siin nii palju rahvast näinud,” imestas Peeters. Kohati oli inimesi tõesti nii palju, et peoalal ei mahtunud edasi ega tagasi liikuma.

“See on hullem kui Õllesummer!” hüüatas üks külastaja, kui kulgesime inimvoolus läbi kärssava grill-liha tossu.

Peetersi ettekujutlus meie rahva suurpeost oli veidi suurem versioon lõkkeõhtust, kus keegi mängib kitarri. Elu sees ei oleks ta oodanud nii mastaapset üritust. “Tavaliselt on festivalidel ikka mitu lava ja inimesed jagunevad mitme lava ette. Siin olid aga kõik kogunenud ühe ette – see oli vaimustav,” leidis ta.