Kui vaid saaks selle ühtsustunde kaasa võtta

Eestis elavale belglasele tundub, et kõik eestlased on blondid. Foto: Anete Kruusmägi

Mõni päev enne XII noorte laulupidu uuris Pärnus elav belglane Tom Peeters mult, kas tal peo jooksul on ehk võimalik fotosilmaga tabada mõni rahvariietes piduline. Kui meil viimaks ometi sisse õnnestus pressida, vajus mu kaaslasel Peetersil üllatusest suu lahti. Tõepoolest, rahvarõivais tegelasi oli rohkem kui üks. Peale selle üllatas välismaalast peo mastaapsus. “Ma pole kunagi siin nii palju rahvast näinud,” imestas Peeters. Kohati oli inimesi tõesti nii palju, et peoalal ei mahtunud edasi ega tagasi liikuma.

“See on hullem kui Õllesummer!” hüüatas üks külastaja, kui kulgesime inimvoolus läbi kärssava grill-liha tossu.

Peetersi ettekujutlus meie rahva suurpeost oli veidi suurem versioon lõkkeõhtust, kus keegi mängib kitarri. Elu sees ei oleks ta oodanud nii mastaapset üritust. “Tavaliselt on festivalidel ikka mitu lava ja inimesed jagunevad mitme lava ette. Siin olid aga kõik kogunenud ühe ette – see oli vaimustav,” leidis ta.

Niisamuti eeldas Peeters, et tantsupidu näeb hoopis teistsugune välja. “Kujutasin ette, et tantsutrupid tulevad ühekaupa esinema, mitte nii, et kogu mass tantsib korraga,” oli belglane vaimustuses.

Kujutasin ette, et tantsutrupid tulevad ühekaupa esinema, mitte nii, et kogu mass tantsib korraga. Tom Peeters

Rahvast oli tõepoolest murdu. Seda kinnitas neljandat korda peol osalenud Tartu noortekoori laulja Sten Pihotalo. “Arvasin, et siia tuleb vähem inimesi sel aastal, kuid on isegi rohkem kui tavaliselt,” hindas noormees olukorda. Peetersit pani imestama seegi, kui palju noori on huvitatud rahvatantsust, isamaalistest lauludest ja riietest. “Arvasin, et noored kuulavad pigem teknot,” märkis ta.

Laulukaareesine oli külastajatest kirju. Nii kaugele kui silm seletas, oli kogu muruplats juba hõivatud. Ohkasime ja võtsime istet asfaldil. Mõne aja möödudes õnnestus meil siiski leida kitsuke mururiba, kus end veidi mugavamalt välja sirutada. Peeters heitis pikali. “Kui silmad kinni paned, on selline tunne, nagu inglid laulaksid,” teatas ta, kui naiskoorid laulma hakkasid.

Peeters ei oleks uskunud, et lauljate tase on nii kõrge. “Ma teadsin, et nad harjutasid pikalt, kuid miskipärast ikka kujutasin ette, et see kõlab nagu laulud jalgpalliväljakul,” seletas ta naerdes.

Kui uurin, kas belglastelgi on kogu rahvast ühendavaid traditsioone, arvas ta, et kõige rohkem toob rahvast sealkandis kokku jalgpall. “Siis riietume lipuvärvidesse – must, kollane, punane – ja paneme pähe punased sarved (Belgia rahvuskoondise hüüdnimi on punane saatan, A. K.),” rääkis Peeters. Jalgpall toob inimesed tänavatele. Rahvas rõõmustab ja kurvastab kui üks mees. Põlevad silmad, liigutuspisarad, võhivõõraste kallistamine – see on kõige lähem laulupeole, mida Peeters on kogenud. Kuidas on aga lood sealse laulukultuuriga? Ilmneb, et koorilaul on seal tugevasti seotud kirikuga.

 Siiski on midagi laulupeolaadset neilgi. “Aga see on palju väiksemas mastaabis ja halva marurahvusliku maiguga,” möönis ta. Kõnealuse peo eesmärk on rõhutada oma flaami päritolu ja vastanduda Belgia prantsuskeelsele rahvaosale Vallooniale. “Ma ei tea kedagi, kes seal käinud on. Keegi ei taha sellise asjaga seotud olla,” nentis ta. “Üritus õigustas end ajal, kui flaami keel ja identiteet olid ohus. Nüüd on flaamid aga saanud kõik õigused oma keelele ja sel pole enam mõtet.”

Peetersit rõõmustas see, et meie laulupidu pole poliitiline.

Kui kõht tühjaks läks, läksime lava taha, kus sai vabamalt hingata ja liikuda. Korraks vilksatas mul silme eest läbi üks Belgia jalgpallimatš. Mäletan, et staadioniümbrus meenutas prügimäge: prügikaste ei tunnistatud, plasttopsid, friikartulite pabertuutud ja toidukarbid lendasid üle õla asfaldile ja poriloikudesse hulpima. Olin šokeeritud. “Festival,” rahustas mind Peeters, “niikuinii koristatakse ära.” Peeters tunnistas, et eestlaste kultuursus tuli talle üllatusena. Peopaik oli arvestades sellest üle käinud massi üsna puhas.

Sättisime end taas kontserti kuulama. Uurisin välismaalaselt, kas tal on Belgia rahvariided ja millised need üldse välja näevad. Peeters on rahvariided selga tõmmanud vaid korra lapsepõlves. “Need on sellised talupojariided: vest, valge pluus ja soni. Mu õel oli valgete lilledega müts,” avaldas ta. Seda, kus need riided praegu olla võivad, ta ei tea, samuti ei tea ta ühtki belglast, kellel oleks rahvarõivakomplekt.

Kui laululava oli esinejaid täis valgunud ja inimesed ümberringi tuntud laule kaasa laulma hakkasid, küsisin Peetersilt, mismoodi see kõik tundub inimesele, kes sõnadest aru ei saa ja kellele meile nii olulised laulud midagi ei ütle. Ta leidis, et ehkki see tunne pole sama, mida eestlased tunnevad, saab ta emotsiooni siiski kätte. “Ma ju näen, kuidas inimesed laulavad ja mismoodi nad liiguvad. Pealegi ma tean mõnd laulu nagu “Koit”, “Mu isamaa on minu arm” ja “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”,” selgitas mees. Peeters arvas, et eestlased peaksid laulupeolt saadud energia võtma argiellu kaasa: “Mõnikord on eestlased väga taltsad. Siis tahaksin neid raputada ja öelda: “Ela natuke!””

Viimaste laulude ajal tajutud energia, dramaatilisus, põlev laulupeotuli ja leek osalejate silmis oligi belglase meelest peo tipp.

Siiski ei tekita laulupidu kõigis sellist emotsiooni. Kui laulukaareesine rõkkas laulust “Isamaa ilu hoieldes”, seisid kõik püsti, laulsid kaasa ja lehvitasid lippe. Meist natuke eemal istus noor aasialanna ainsana seisjate hulgas, limpsides ükskõikselt oma kollast vahvlijäätist.

Mida teadis belglane Eestist enne siia kolimist?

“Teadsin, et Eesti on Ida-Euroopa riik. Teadsin Jaan Kirsipuud, Lauri Ausi, Rein Taaramäed, Mart Poomi ja seda, et Eesti asub Venemaa lähedal. Kord kohtasin soomlast, kes rääkis mulle, kuidas neil on kombeks laevaga Eestisse alkoholi järele sõita.

Nüüd tunnen end juba peaaegu eestlasena. Tean Ivo Linnat, Lydia Koidulat, Gustav Ernesaksa. Kui Rasmus Puuri baaris kohtaksin, tunneksin ta arvatavasti ära,” kinnitas Tom Peeters.