Sättisime end taas kontserti kuulama. Uurisin välismaalaselt, kas tal on Belgia rahvariided ja millised need üldse välja näevad. Peeters on rahvariided selga tõmmanud vaid korra lapsepõlves. “Need on sellised talupojariided: vest, valge pluus ja soni. Mu õel oli valgete lilledega müts,” avaldas ta. Seda, kus need riided praegu olla võivad, ta ei tea, samuti ei tea ta ühtki belglast, kellel oleks rahvarõivakomplekt.
Kui laululava oli esinejaid täis valgunud ja inimesed ümberringi tuntud laule kaasa laulma hakkasid, küsisin Peetersilt, mismoodi see kõik tundub inimesele, kes sõnadest aru ei saa ja kellele meile nii olulised laulud midagi ei ütle. Ta leidis, et ehkki see tunne pole sama, mida eestlased tunnevad, saab ta emotsiooni siiski kätte. “Ma ju näen, kuidas inimesed laulavad ja mismoodi nad liiguvad. Pealegi ma tean mõnd laulu nagu “Koit”, “Mu isamaa on minu arm” ja “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”,” selgitas mees. Peeters arvas, et eestlased peaksid laulupeolt saadud energia võtma argiellu kaasa: “Mõnikord on eestlased väga taltsad. Siis tahaksin neid raputada ja öelda: “Ela natuke!””
Viimaste laulude ajal tajutud energia, dramaatilisus, põlev laulupeotuli ja leek osalejate silmis oligi belglase meelest peo tipp.
Siiski ei tekita laulupidu kõigis sellist emotsiooni. Kui laulukaareesine rõkkas laulust “Isamaa ilu hoieldes”, seisid kõik püsti, laulsid kaasa ja lehvitasid lippe. Meist natuke eemal istus noor aasialanna ainsana seisjate hulgas, limpsides ükskõikselt oma kollast vahvlijäätist.
Mida teadis belglane Eestist enne siia kolimist?
“Teadsin, et Eesti on Ida-Euroopa riik. Teadsin Jaan Kirsipuud, Lauri Ausi, Rein Taaramäed, Mart Poomi ja seda, et Eesti asub Venemaa lähedal. Kord kohtasin soomlast, kes rääkis mulle, kuidas neil on kombeks laevaga Eestisse alkoholi järele sõita.
Nüüd tunnen end juba peaaegu eestlasena. Tean Ivo Linnat, Lydia Koidulat, Gustav Ernesaksa. Kui Rasmus Puuri baaris kohtaksin, tunneksin ta arvatavasti ära,” kinnitas Tom Peeters.