/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2011/04/08/554376t1hbb20.jpg)
Klaasikoja akendel rippuvad vitraažid on valminud siinsamas, kunagises klassitoas, kus meistrid on oma taiesed hoolikalt riiulitele sättinud ja seinaveeres ootab järgmist “kõhutäit” klaasisulatusahi.
Klaasikojas leiab kasutuse väikseimgi kild
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eassalu-Neitsi külaseltsi liikmetel ei ole kodu- ega välismaale viimased kolm aastat kingituste leidmisega muret tekkinud. Seltsi liige Mercedes Merimaa räägib, et temalt on rohkem kui kord küsitud, milline kunstiateljee on klaasitöö teinud, ja kui ta on öelnud, et see on maanaiste looming, ollakse hämmingus.
“Väga ökonoomselt töötame, ise korjame viimsegi klaasikillu kokku, ka prügimäelt käime otsimas. Ja poest ei osta me pudelit mitte margi, vaid värvi järgi,” seletab Luule Aomere, kes raamatukogu juhatamisest vabal ajal on klaasikoja esinaine.
Kihlepa klaasimeistrite tase ja vahendid lubavad neil teistegi külaseltside huvilisi õpetada.
“Meil käisid külalised Valgamaalt, näete, siin on ühe mehe töö, päris esimene klaasitöö, mille ta tegi,” näitab Luule Aomere toekat värvikat kandilist alust.