Nagisev puutrepp viib kunagises Kihlepa koolimajas teisele korrusele ja valgeks värvitud uks avaneb otse raamatukogusse, kus juhataja Luule Aomere parasjagu alustab tööpäeva ahjuesise pleki pühkimisega.
Pidupäev tuleb juhatajale uute raamatutega
“Raamatukogus olen 1970. aastast, see siin on viies koht küla piires, kuhu oleme kolinud, esimene oli Uruste tee ääres rahvamajas, mida enam pole,” istub Luule akna alla, millest aprillipäike kiikab veidi väsinud põrandavaiba ja eelmisest sajandist pärit riiulitega tuppa.
Kolmel päeval nädalas astuvad koduvalla toetusega püsivasse vaimuvaramusse ümbruskonna lugejad, puhuvad törtsu külajuttu, vahetavad loetud raamatud uute vastu.
“Maainimene tahab kõigepealt lihtsat küla- ja taluelu, esikohal on kirjanikest Erik Tohvri, teisel kohal on rännu- ja reisiraamatud, sest inimesed ei pääse enam kuskile ja loevad siis raamatutest, kuidas kusagil elatakse,” räägib Luule mõtlikult ja ütleb siis, et ega Kihlepasse peale raamatukogu ja külakeskuse muud olegi jäänud.
“Üldjoontes meil raamatute lugemise järjekorda ei ole, Hirmus Antsu järjekord sai ka otsa, ta oli siinkandis metsavend, aga lapsed ei loe üldse, nüüd on meil e-laste põlvkond, ja ajalehti loetakse vähem, neid ei laenutata enam välja nagu ajakirju,” seletab juhataja.
Enda kohta ütleb Luule, et kui tuleb pakk uute raamatutega, on tal pidupäev, sest puhast, veel puutumata teost on mõnus kätte võtta. Kirjanduse valik on tehtud selle järgi, mis kogenud raamatukogujuhataja arvates piirkonna inimesi huvitab.