Kangastelgede meistrid teevad nagu tükitööd

“Mina olin emale abitööline, õppisin lõime peale panema ja kuduma,” mainib Aina Sinivee, sättides vastsete telgede all soasulasega niite paika. Foto: Urmas Luik

Oma seitsmendal sünnipäeval 24. märtsil avas Eassalu-Neitsi külaselts Kihlepas käsitöötoa, mille põrandapinnast võtavad tubli veerandi enda alla vastsed, veel puidu ja laki järele lõhnavad kangasteljed.

Maanaised tunnetavad külamajas Euroopa Liidu raha hõngu, sest teljed on muretsetud külaelu toetavast Leader-programmist. Tüdrukust peale kangastelgedega sina peal Aina Sinivee leiab oodatud töövahendil Jõgeva ühe firma märgi all valmistatud toote juures meistritele näpuga näitamise kohti.

“Joonised on edasi kandunud, aga see teadmine, et teljed käivad lahti, ei ole,” näitab Aina seltsikaaslastele näpuga kätte suured ja kõvasti kinni keeratud poldid ning lisab, et tema telgedel käib soalagi kergelt liblikkruviga maha.

Vanade meistrite kangasteljed käivad tappidest kinni-lahti ja on kerged. Nii puidul kui põhimaterjalil lasti kaua kuivada, kuivatikiirusel saadud männipuu kisub aga soojas toas juba paar nädalat pärast paikapanemist kiiva.

“Vanadel telgedel on pink sees, esimesed jalad on harkjalad, praegu, näete, libisen kududes kohe eemale,” istub Aina kangakudujale veidi ebamugavas kõrguses istmele.

Vastsetel käärpuudel keritud lõimed on kangaspuudele üles pandud ja Aina istub poole meetri jagu alustatud triibulist vaipa kuduma. Ise seletades, kust kuhu lõng läbi käib, kus ei tohi keerdu sees olla ja mis asi on soasulane.

“See on nagu raketiteadus,” ohkab üks naistest, sest vähemalt paar põlvkonda on üles kasvanud, pärimata emadelt kangakudumise tarkusi.

“Töö ja kannatlikkus on põhilised ja 12 meetrit tuleb kududa, siis saad sellest tööst aru,” ütleb Aina ja poeb telgede alla, sest niined peavad käima läbi soasilmade.