Pärnakas nimega Andres

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Induse ja Zanskari jõgede ristumiskohas tugevate tuulepuhangute keskel.

FOTO: Külle Korde

Pärnus teavad-tunnevad paljud Andres Adamsoni. Tema mitmekülgsed huvid ja teadmised on suvepealinlasi aidanud, aga mitte ainult.

Esimest korda kohtusin Adamsoniga omaaegses Pärnu 6. keskkoolis. Tema oli toona noor kunstiõpetaja, siinkirjutaja põhikoolis pinki nühkiv jüts. Adamsoni tunnid möödusid alati huvitavalt ja loominguliselt. Hiljem on õpilase ja õpetaja teed ristunud eri valdkondades, näiteks pedagoogikas, turunduses, joogas, toitlustuses, filminduses.

Viimati kohtusime Adamsoniga tema töökohas Ringi ja Kuninga tänava nurgal. Kohas, mida paljud tervisehädalised teavad Tiibeti tervisekeskusena Gewa.

Kas olete pärnakas?

Defineeri mõistet "pärnakas". Kui pead silmas, et sünnist surmani siin, siis kindlasti mitte. Olen sündinud Tartus ja kuuenda eluaastani elasin Valgas, misjärel pere kolis Pärnu. Kõrgkoolis õppisin Tallinnas. Hoolimata kõigest pean end ikkagi pärnakaks.

Miks Pärnu kolisite?

Vanemad tulid siia tööle: ema meedikuna ja isa insenerina. Loomulikult võeti lapsed kaasa.

Kelleks te lapsena saada tahtsite?

Metsavahiks. Päris tõsiselt. Lapsena kuulsin lugusid metsavahist vanavanaisa kohta ja mulle tundus, et tema töö seisneb vaid päevast päeva metsa all jalutamises. Muidugi polnud mul sel ajal aimugi selle töö muudest aspektidest, näiteks metsavarastest. Igal juhul oli tegemist lapseliku romantikaga.

Noor Andres Adamson.

FOTO: Gennadi Adamson

Kosmonaudiks või bussijuhiks ei tikkunud?

Ei mäleta, et oleksin.

Millal valisite oma elukutse?

Keskkoolis kaalusin põgusalt arstiteaduskonda. Kuna mul oli matemaatika suhteliselt nõrk, aga see oli sisseastumisel olulisel kohal, jäigi asi katki.

Astusin hoopis EPAsse (praegune Eesti maaülikool, A. A.) agronoomiat õppima ja kujutlesin, et minust saab orhideesid kasvatav aednik. Kuid esimese semestri jooksul mõistsin, et see pole mulle, ja lahkusin.

Ja siis tuli mu ellu rohkem kunsti. Olin küll varem joonistanud ja arvasin sinisilmselt, et, kaks kätt taskus, saab minna kunstiinstituuti (Eesti NSV riiklik kunstiinstituut, praegune Eesti kunstiakadeemia, A. A.). Proovisin lausa mitu korda – see polnud sugugi lihtne. Lõpuks maandusin pedas (Tallinna pedagoogiline instituut, praegune Tallinna ülikooli pedagoogiline seminar, A. A.). Sinna sain esimesel katsel üsna heade eksamihinnetega.

Esimesel aastal pidasin seda pigem ajutiseks õppekohaks, kuna soovisin ikkagi kunstiinstituuti pääseda, kuid esimestel koolipraktikatel hakkas õpetamine meeldima.

Lõpetasin ja mind suunati Pärnu 6. keskkooli. Aasta oli siis 1992 ja seni olen töötanud-elanud Pärnus.

Kui keeruliselt möödus teie lapsepõlv?

Lapsepõlv oli vaatamata poisina kasvamise tavapärasusele ikkagi väga rahulik ja õnnelik.

Eks ma ikka kukkunud, määrinud riideid, lõhkunud põlvi. Kuid hingelisi traumasid ega tõsisemaid probleeme küll polnud.

Surmaga seoses on mälestus vanaemast, aga seda ei saa liigitada dramaatiliseks ega hilisemat elu mõjutavaks. Nimelt käisime teda pärast surma surnukuuris vaatamas. Olin siis vist umbes nelja-aastane.

Terviseprobleem meenus veel: minult võeti mingid proovid, näitajad osutusid kehvaks, õnneks saadi jaole ja mind raviti terveks. Muidu poleks ilmselt ellu jäänud. Kuid see probleem ei ilmnenud piinade ega valudega, mida ma eriliselt mäletaksin.

Mu lapsepõlv ei möödunud just vati sees, kuid midagi traumaatilist ja katastroofilist ka ei olnud.

Kas pedas õppida oli raske?

Ma olen küllalt laisk ja tavaliselt ei punnita. Kui midagi tegema hakkan, on tagantlükkav jõud suures osas ikkagi huvi teema vastu. Sunniviisiliselt ei viitsi mitte.

Kunst oli üks mind huvitanud valdkondi. Inimene, meditsiin, jooga ja Tiibeti meditsiin pakkusid samuti huvi, seega olen end nii õpetajate käe all kui iseõppijana harinud.

Kuidas te joogaga kokku puutusite? Nõukogude ajal sellist laadi raamatuid poelettidelt ei leidnud.

Lapsepõlves lugesin palju. Kusjuures olen eluaeg palju lugenud. Aga joogamaterjal siiski levis. Huvilised kirjutasid ise ümber, trükkisid.

Omal ajal käisin Villu Vaargase karatetrennis ja sealses seltskonnas liikus igasugust huvitavat kirjandust.

Saadud raamatud kirjutasin osaliselt ümber. Mõni on isegi aastate jooksul alles jäänud.

Peate palju ameteid: kujundaja, pedagoog, alternatiivmeditsiini edendaja ...

Ärme ütle "alternatiivmeditsiin". Olen seda meelt, et tempelsõnu kasutades muutume kallutatuks. Pigem on sinu mainitud alternatiivmeditsiini eesmärk aidata inimene terviklikkuseni. Ja terviklik või terve olek ei ole alternatiivne. Peaaegu igaüks meist on vähemal või rohkemal määral katki ning jooga on üks tõhusaid vahendeid, et aidata inimestel saavutada terviklik ehk terve seisund.

Ei saa vist minult vastust. (Naerab.)

Ma pole veel küsimuseni jõudnudki. Nimelt millist elukutset olete enim nautinud?

Naudin neid kõiki. Enne mainisin end olevat pigem lähtunud mentaliteedist, et sunniga ei saavuta eriti midagi. Iga elukutse puhul kehtib sama: olen tegelnud nendega siirast huvist ühe või teise vastu. Muidugi on tekkinud küllastusmomente näiteks liigsuhtlemisest või -istumisest. Kuid üldjoontes on valitud suunad mind köitnud.

Ülikooliajal töötasin aastakese raamatukogus – sedagi nautisin täiel rinnal, kuna avanes suurem võimalus lugeda ja raamaturiiulite vahel askeldada.

Kui veel korraks lapsepõlverajale minna, lugesin kohaliku raamatukogu peaaegu et otsast lõpuni läbi.

Räägime nüüd ühest konkreetsest raamatust "100 kodu". Kuidas teil see idee tekkis? Ja peamine: millega on üldse tegemist?

Käin perest perre ja pildistan nende kodu. Tavaliselt soovitan jätta majapidamise selliseks, nagu see iga päev on. Saadud piltidest köidan raamatu: igast kodust üks pilt.

Kuidas idee tekkis? Hea küsimus. Ma ei tea seda täpselt. Lihtsalt tekkis mõte ja ajastuse poolest tundus teostatav. Eesti Vabariigi 100. aastapäeva pidustused hakkavad vaikselt tuure koguma. Raamat on ühtlasi lisatud juubelikingituste nimekirja.

Praeguse seisuga peaks raamat valmis saama detsembri alguseks koos Pärnu muuseumi näitusega, kus riputan üles sama raamatu tarbeks tehtud pildid.

Pildid ei ole ehk 100 protsenti samad mis raamatus: väljapanek peaks osaliselt toetama raamatut ja vastupidi.

Kas seda raamatut võib nimetada ajalooliseks kroonikaks?

Mingil määral kindlasti. Mulle endalegi meeldib vaadata ajaloolisi fotosid, kuidas inimesed on seal kujutatud, mis neil seljas, millised kodud välja näevad. Proovin oma fotodel anda tuleviku ajaloolastele võimaluse praeguseid eestlaste kodusid vaadata.

Kui kerge on neid kodusid leida, mida teil lubatakse jäädvustada?

Kusjuures lootsin paremat vastuvõttu. Huvi ürituse vastu on seni olnud üllatavalt leige, vajan veel huvilisi.

Olen kohanud peresid, kes ise ei soovi, et neid jäädvustatakse, kuid soovitavad neid, kes on nõus. Saan selgelt aru, et paljud inimesed peavad privaatsust väga oluliseks, seega ma ei pane eitavaid vastuseid kuidagi pahaks.

Mis hinnaga raamat müügile tuleb?

Praegu ei tea veel täpselt, aga eks ma võta trükikulud ja töömahu arvesse.

Andres 1980. aastate alguses klassiekskursioonil.

FOTO: Hans Jagor

Tagasi üles