Raissa sirgeselgsus maksis kõrget hinda

Raissa Murumets-Juhansit masendab, et kerjuskehvad ei lähe jõukuritele vähimatki korda: neil on südame asemel ammu dollari- või europatakas. Foto: Ants Liigus

Eile 20. aastapäeva märkinud Pärnu mittetulundusühingu Ärkamine juht Raissa Juhans-Murumets teab, et abipalvega tasub pöörduda kehva poole, rikkale läheb viletsa elu vähe korda. Kui üldse.

„Ma jään igavesti mäletama vanaemakest, kes kord meie uksele koputas,” tõdes aastaid päevast päeva elust räsitutega kokku puutunud Raissa. „Ta ütles, et oli kuulnud, et meil on abi vaja, aga tal pole midagi eriti anda, vaid kilo mannat.”

Niisuguse meenutuse taustal lõikab valusalt nüüdki hinge teine mälestuskild ühes õhku täis ametniku kabinetis kogetust.

Mis asjus tuli tšinovniku jutule minna, on ammu ununenud, küll püsib Raissal meeles see, kuidas muumiasarnane kroonumees ühel hetkel üleolevalt uuris: kes ülepea on need inimesed, kelle eest naine kõneleb?

„Ütlesin talle, et need on inimesed, kellel on seljataga Siber, sõda, kollektiviseerimine, lähedaste maailmas laiali hauad ja kelle ainus kaaslane on nüüd vanadus, rääkimata üksindusest ja haigustest,” rääkis Raissa. „Ütlesin talle, et need ei ole minu inimesed, need on teie inimesed, kes on endast andnud kõik, mida ühelt inimeselt üldse nõuda saab.”

“Kust te selle maja saite?”

Enam-vähem niisama jahmatavat suhtumist koges Ärkamise juhataja hulga aastate eest Pärnu linnavalitsuses, kui kõne all olid ruumid vanurite, ent ka nooremate eluraskustele allajäänute supiköögi tarvis.

Linnajuhid kiitsid mõndagi keldrit ja ülistasid majakökse, kuni Raissa nende ilukõne lõpetas: aitäh hoolitsemast, aga tal on juba leeme ja toekamagi söögi keetmise-pakkumise koht olemas: Rahu sanatooriumi kolmandas korpuses Lehe tänav 1.

Selle peale etendus rääkija sõnutsi Pärnu raes Gogoli „Revidendi“ lõpustseen, kus sandarmi toodud sõnum, et keegi Peterburi ametnik nõuab linnapead enda juurde hotelli, ehmatab kõik lavalolijad kivikujuks.

Kui keeletuks kohkunud kõnevõime tagasi said, oli nende esimene küsimus: “Kuidas te selle maja saite?”

Teise lause meenutamine paneb Raissa veel praegugi mõrult muigama. „Aga kas te teate, et see on linna eliitrajoon, seal liiguvad vaid hästi riietatud inimesed?” Nii ütlesid demokraatiat valitsemisvormina ülimaks kiitnud ametnikuhinged.

Sedavõrd rumala jutu peale ei osanud Raissa kosta muud, kui soovitada “demokraatidel” korrakski öösel „eliitrajooni“ asja teha, et nad näeksid, kuidas pimedal ajal selles härrasrahva päevases seerimise kandis laamendatakse ja lõhutakse.

Ei lähe kunagi mööda

Kusagilt samast ajast pärineb Raissa äratundmine, et tema iseloom välistab igasuguse koogutamise kelle ees iganes. Kõige vähem ülekohtuste ja rahamaailma vägevate ees. „Ehk on selles süüdi minu aadlijuured,“ pakkus ta.

Peterburis sündinud Raissa on passi järgi venelanna, tema ema soontes voolas tänu ema isale prantsuse verd, isa aga oli tavaline Ukraina külapoiss, kellest sai Nõukogude armee ohvitser. Tänu isale tütar üldse Eestisse sattus.

Ebaõiglusega on sirgeselgsel naisel oma suhe. Väga valus suhe. Sellest kõnelemist alustab Raissa Vene teleseriaali „Impeeriumi hukk (“Gibel imperii”) meenutamisega. Täpsemalt tuletab ta meelde linateoses kõlanud samuraide tähtsaimat käsusõna: kui näed midagi halba, ära mine mööda; kui kuuled midagi halba, ära mine mööda.

Just mainitud printsiibi järgimise eest maksis Raissa 2004. aasta septembris, kui Ärkamiseski mälestati leinalindis küünlaga Beslani pantvangikriisis hukkunuid, kõrget hinda.

„Meil käis Oskar, üksik pisut närviline inimene,” meenutas Raissa olnut. „Kuulsin, kuidas ta ütles: “Tead, Raissa, neid tapeti seal vähe, neid kõiki oleks pidanud seal maha tapma.” Ma ei tõstnud häält, ei solvanud teda ühegi sõnaga, lihtsalt avasin ukse ja ütlesin: “Oskar, nüüd lähed sa siit välja ega astu enam kunagi üle selle läve.””

Paraku ei lahkunud Oskar vaikselt, vaid elas oma sisemuses põleva vihkamise välja eimilleski süüdi naisterahva peal. Seda nii, et kannatanu peab nüüd, ligi seitse aastat hiljem tõdema: „Ma hakkan seda silma kaotama.”

Tänuks maasikad

Raissa on hiljem endalt korduvalt küsinud, kas ta poleks võinud teha näo, nagu poleks ta midagi ei kuulnud, ja ükskõikselt edasi kõndida. Ning selle peale iseendale vastanud: ei, sest siis poleks ta olnud tema ise. „See on see, mille eest ma ennast austan,” tõdes Ärkamise juht.

Austavad teisedki. Nagu Raissa esimest abikaasat kirurg Arnolds Juhansit, kelle käest kaasa kord küsinud, milline kink on tänulikelt patsientidelt saadud otsatust hulgast kingitustest kõige kallim.

„Ta vastas, et opereeris üht pealt 80aastast memmekest ja memmeke tõi talle terveks saades metsmaasikaid: “Doktor, need ma korjasin ekstra teile!” See oli tema kõige südamelähedasem kingitus,” meenutas nüüd paljudele kitsikuses kaaslinlastele hingepidet pakkuva Ärkamise juht.

Õues on kevad, pea jaan ja maasikadki ei jõua. Üks tänulik topsitäis ehk Raissa Juhans-Murumetsa laualegi.