Kanuuseiklus Soomaa luhtadel ja kuusikus

Pildikesi kanuumatkalt Soomaa rahvuspargis. Foto: Anu Jürisson

Õigupoolest ei osanud ma sellest päevast midagi erilist oodata. Mis see siis ära ei ole, kui sõidan paadiga keset põldu, mõtlesin omaette, väike ootusärevus siiski hinges.

Pealegi liikus meie matkaseltskonnas teadjamate suu läbi kuulujutt, et Soomaale on oodata 1500 inimest. Kujutlesin juba eesootavat võitlust iga veelaigu pärast, tohutut rahvamassi ja aerude klobinat. Vesine maastik sõidutee ääres andis aimu, et peagi oleme kohal.

Õnneks olime laupäeva hommikul matkalistest ühed esimesed ja see andis lootust pääseda rüselemisest. Tõepoolest, Soomaa külastuskeskuse ukse alla Kõrtsi-Tõramaal meid sõidukiga ei lastud ja pidime jätma selle tee äärde, kuid rahvamasse veel kusagilt ei paistnud.

Matka alguspunkt – külastuskeskuse ümbrus oli poolest saadik veega piiratud, ent nii kaugele kui silm nägema ulatas, paistis meie ees parajasti veteväljale suunduvat vaid üksainuke paarikümnepealine matkaseltskond.

Üks mure kaelast ära, vahtisime läbi akna tõtt teisega: loodetud päikese asemel valas väljas vihma. Ja ühtäkki meenus, hommikune unepuru alles silmas, et sellega ma polnudki arvestanud. Sellistel puhkudel on üüratu abi ärksamatest matkakaaslastest, tänu kellele sain jalga vähe paksemad ja vettpidavamad püksid. Kummikud olin mõistnud ise jalga panna, hea seegi.

Kui kukud, uju kaldale

Järgnesid kiired nõuanded, kuidas vee peal ellu jääda. Kaasas teadmine, et meile selga antud vest polegi päris päästevest, mis niisama vee peal kannaks, vaid turvavest, mis aitab vee peal püsida, kuid selleks tuleb jääkülmas vees ise ujumisliigutusi teha ja selmet jõkke kukkudes pärast oma kanuu uputamist naabrite sõiduriista ronida ja seegi ümber ajada, tuleks ujuda kõigepealt kaldale, lükkasime kanuud vette.

Õigupoolest puudus juba esimese metsatuka taha suundudes arusaamine, kas sõit kulgeb jõe või põllu peal, sest igal pool laius ühtlane uduhall veteväli. Aer liikus takistamata mööda vett ja põhi näis olevat kaugel.

Seda, et tegemist ei olnud püsiva veekoguga, võis aimata paadinina ette jäävatest pajuurbadest, elektripostidest ja liiklusmärkidest-viitadest, nagu „Anna teed!“ või „Suure-Jaani kihelkond“.

Siin-seal takistasid meid õhukesed poolpehmed jääkaaned, millest ülejäänud kanuudele hooga sissesõitu vältides tuli kas läbi või mööda ukerdada.

Häda, kui kanuu libises otsapidi jää peale, sest siis oli vaid kaks võimalust ennast lahti päästa: teha edasi-tagasi kõigutavaid liigutusi, sest külje peale ju kallutada ei tohi, või püüda aeruga end lahti tõugata-tõmmata.

Seejärel järgnesime matkajuhile metsa ja see kuusik oma veeni kaarduvate märgade okste ja uduse salapäraga võlus meid täielikult ära. Siin sai igaüks omal mahal kätte sõidukooli, kuidas manööverdada ja leida teed murdunud ja püstiste puutüvede vahel.

Nii nagu kõik teed viivad Rooma, jõuavad Soomaal kõik kanuumatkajad lõpuks uppuvate majade juurde. Jah, matkajuht hoiatas kohe retke algul, et kui majadeni jõuate, vaadake, et eramu hoovi ei sõida, sest vesi küünib akendeni ja üks kanuuseltskond olevat juba sõitnud saunaaknasse. See kõik tuli aga meelde alles siis, kui leidsin end juba ühe elamu õuelt ja nägin pooleldi vees peegeldumas kõrvalhoone akent. Tagasikäik.

Sealsamas upitas veest välja rippsilla ots, järelikult pidi kuskil siinsamas kahe metsa vahel voolama jõgi. Tõepoolest, vool oli veidi tugevam. Veidi kaugemal seletas matkajuht: “Näete, siin meie all saavad kaks jõge kokku.”

Mingid tähised orienteerumiseks siiski olid. Näiteks puidust post värvitud suunaviitadega ja Soomaa kaart, millelt kanuus istudes püüdsime selgusele jõuda, kust me tulime ja kuhu edasi peaks minema, et külastuskeskuse juurde tagasi, mitte rappa jõuda. Sest jah, siitsamast lähedalt näitas viit matkarajale, mis viib rappa.

Ilmselt olid need kaardid, viidad ja märgid püstitatud maismaale. Kuid paadiga siin ümber minna poleks tahtnud. Kui pead ujuma hakkama, siis kus on kallas?

Veeorienteerumine keset metsa

Ingatsi matkaraja alguses võis kanuult korraks ära käia ja maabuda parklamärgi kõrval kolmnurkses käimlas, mis seekord sobis pigem eksklusiivse pildi tegemiseks. Ennast kergendama pidanuks siiski enne retkele asumist.

Teekond jätkus piki väga madala veega pikka heledat riba, nii et aerulabadega sai vaid õrnalt veepinda künda. Hele riba osutus lähemal vaatlusel sõiduteeks.

Edasi elegantselt risti üle heinamaa ja üle jõe tagasiteele läbi metsa. Kogenud matkajuhita võinuks siin puude vahel, ühegi päikesekiireta pea kohal lootusetult eksida.

Õnneks olid korraldajad sidunud tüvede külge teejuhatuseks luitunud riideribad, mida me küll vahepeal üles ei leidnud, ning loogiliselt mõeldes peaks ju aimatavaid metsasihte pidi kuhugi lõpuks ikka välja jõudma. Jõudsimegi.

Kuna suurvee kõrgtase olla olnud kesknädalal, langes veeseis iga tunniga ja tagasitee viimane ots polnud enam kergete killast. Nüüd sai ülihästi selgeks, kui hädasti on sellisel retkel tarvis terveid kummikuid ja hästi pika säärega.

Kõigil muidugi kummikuid ei olnud, vaid näiteks matkasaapad. Ja see oli viga, mis nüüd hakkas jäiselt tunda andma.

Kanuuga oleks väga edukalt saanud tagasi sõita sügava metsakraavi kaudu, aga kraav oli paraku jääs. Seega oli ainus võimalus kanuutada rohtunud metsateel, kus sõiduks piisas vett üksnes kitsas rööpas, nii et paat pidi kahe aerutaja koostöös liikuma edasi sentimeetri täpsusega.

Peale hakkas tõeline meeskonnakoolitus. Muidugi käisid sellega kaasas ohverdused. Näiteks kui ühel olid matkasaapad ja teisel kummikud, tuli kummikutega paadikaaslasel teist vedama asuda. Ja kui kummalgi kummikuid polnud või olid need liiga lühikesed, siis üritada sõita täpselt metsatee kitsas rööpas, et mitte lootusetult madalikule kinni jääda. Või leppida jääkülma jalavanniga.

Just sellel lõigul läks esimene paat koos sellest parajasti vett kallutama asunud meeskonnaga ümber. Ja kuigi vettki võis seal kohati mõõta vaid sääre pikkusega, õnnestus neil vees selili käia.

Just siis, kui väsimus ja rõskus kontidesse murdma ning sõrmed aeruga vehkimisest läbimärgades kinnastes külmetama hakkasid, paistis metsatuka tagant päästev Soomaa külastuskeskus.

Vee vahepealset märgatavat alanemist oli tunda juba sellest, et sinna, kust paadiga sai kolme tunni eest sõitu alustatud, tuli nüüd kummikutega läbi vee kahlata.

Siis sai selgeks, et oodatud rahvamass oli kohale jõudnud. Autorivi ulatus nii kaugele, kui silm seletas. Sõidukite omanikud ise olid juba vee peal, kuid eri kellaajal alanud matkad suutsid trügimise ära hoida.

Eile teavitas blog.soomaa.com, et veetase Soomaal langeb iga päevaga, viimase ööpäevaga 16 sentimeetrit. See tähendab, et praegugi on üleujutus nii võimas, millesarnast näeb keskmiselt korra kümne aasta jooksul. Veebilehe teatel jätkub viiendat aastaaega selle nädala lõpuni.