Emakeeleõpetajaid rõõmustavad raamatusõbrad

Õpetaja Lembi Lukas laseb 11. klassi õpilastel uurida Gailiti, Mälgu ja Ristikivi loomingut. “Gailiti raamatutel pole viga, aga ülesanne ja teksti analüüsimine on raske,” ütlesid noored. Foto: Urmas Luik

Eesti keele õppimise vajadusest saavad aru ilmselt kõik koolijütsid: õigekiri ja lugemisoskus laovad vundamendi paljude muude õppeainete omandamisele.

On õpilasi, kes emakeelt ja kirjandust kõige lihtsamaks õppeaineks peavad, teistele valmistavad käänded-pöörded ja klassikute teostest läbinärimine raskusi.

Emakeeleõpetajaid rõõmustavad innukad raamatusõbrad ja laia silmaringiga õpilased, murelikuks teevad aga kooliraamatukogude kasin teoste valik, laste raamatuhuvi taandumine vilkuvate piltide ees ja ebakindlus sügisest käivituva uue õppekava suhtes.

Eesti keele ja kirjanduse teemadel nõustusid arutlema Raeküla kooli õpetaja Anu Helemäe, kes ühtlasi on emakeeleõpetajate Pärnu aineühenduse juht, ja Ülejõe gümnaasiumi emakeeleõpetajad Lembi Lukas, Mari Raidmets ja Liina Kanarbik. Neljal õpetajal on kokku 156 aastat pedagoogistaaþi.

Hea raamat ei aegu

Raeküla kooli 9. klassi noored kummarduvad kirjandustunnis paberilehtede kohale, analüüsides August Gailiti teost “Leegitsev süda”.

Merlin Kivi ja Kati Miller usuvad, et kirjandus avardab silmaringi ja igast raamatust, mis õppeprogrammis kohustuslik, leiab aegumatuid mõtteid-teemasid.

“Noorte lugemus on väga erinev, aga need, kes maailma asjadest huvitatud, loevad ikka,” arvas Kivi. Miller lisas, et klassikateosed annavad hea ülevaate eri ajastutel elanud inimeste maailmavaate ja põhimõtetete kohta. “Kohustuslikus kirjanduses leidub midagi igaühele: klassikat, noorteraamatuid, luuletusi ja näidendeid,” ütles ta.

Anu Helemäe leiab kohustusliku kirjanduse valiku päris hea olevat. Valida saab sama autori mitme teose vahel. Iga kord ei pea õpilane raamatut kaanest kaaneni läbi lugema, tarvis on töötada läbi kas või osa teosest ja analüüsida, mida see lugejale andis.

Laste lugemus on Helemäe jutu järgi ääretult erinev ning sõltub nii lapse huvidest, sihist kui kodusest taustast. “Alati on olnud neid, kes üldse ei loe, ja neid, kes loevad palju,” kommenteeris õpetaja. “Arvuti taga peab ka lugema. Arvatakse, et laps jääb lugemisega hätta, kui ta pole saanud varakult vajalikku lugemiskiirust kätte.”

Pedagoog soovitab vanematel oma järeltulijat usaldada, pakkudes lapsele lugemiseks just talle meeldivaid teoseid.

Vampiirid ja võlurid

Õpetajate sõnutsi käib lastele-noortele huvi pakkuvate raamatute populaarsus lainetena nagu Harry Potteri võlurimaailma ja “Videviku” saaga vampiirivaimustuse puhul. Huviga loetakse “Teraviku” sarja noorteraamatuid, Aidi Vallikut, Andrus Kivirähka, Sass Hennot.

Liina Kanarbik arvab siiski, et noorte lugemissoov on viimasel ajal tunduvalt langenud. “Loetakse kohustuslikud raamatud läbi, sest peab, aga vähe on neid, kes vabatahtlikult midagi juurde loevad,” väitis ta.

“Tegelikult noored siiski oskavad häid teoseid ära tunda,” rääkis Lembi Lukas oma kogemustest. “Annan vahel valida mitme kirjaniku loomingu vahel, näiteks 11. klassis Gailiti, Mälgu ja Ristikivi vahel. Algul mõni nuriseb, aga pärast analüüsides öeldakse, et meeldis küll.”

Tolstoi “Sõja ja rahu” võivad noored riiulile jätta, kuid Tammsaare “Tõe ja õiguse” ja Goethe “Faustita” ei saa läbi tänapäeva gümnasistidki.

Mari Raidmetsa sõnutsi antakse õpilastele aeg-ajalt võimalus ise valida analüüsitav raamat. “Millegipärast armastavad lapsed väga vampiirilugusid ja siis õpetajadki pingutavad “Videvikku” lugeda,” muigas õpetaja ja tunnistas, et tegelikult ta ulmet sugugi ei armasta.

Lukas peab üldiseks probleemiks Eestis nüüdiskirjanduse kasinat esindatust kooliraamatukogudes. “Paljusid raamatuid pole noortele kätte anda, sest raamatukogus pole neid üldse või on vaid üks eksemplar,” kurtis ta. Lisades: “Kooliraamatukogudes tehakse väga head tööd, lihtsalt eelarve on väga väike.”

Ülejõe koolis on vähevõitu 2006. aastal välja antud õigekeelsussõnaraamatuid, isegi 1999. aasta eksemplaridest osteti suur osa vilistlaste toel.

Raamatukogudes jääb puudu vanemat eesti klassikalist kirjandust ja tihti kuulevad emakeeleõpetajad lastelt stampvastust: “Vanaema lubas kodus kappidest otsida, kui tal aega on.”

Õpetajad räägivad nukrusenoodiga hääles, kuidas kohati ei jõuta kooliraamatukokku tellida isegi Loomingut või Keelt ja Kirjandust ja klassi tuleb tuua isiklikud ajakirjaeksemplarid.

Reeglid ja looming

Helemäe arvates meeldivad osale õpilastest rohkem kirjandus-, teistele eesti keele tunnid. Põhikoolis leidub nii düsgraafe kui keelereegleid lennult haaravaid lapsi.

“Keeleõpetus on konkreetsem, see põhineb kindlatel reeglitel, harjutustel ja tööjuhenditel, kirjandustunnis aga peab analüüsima-võrdlema, see võtab rohkem aega ja nõuab õpilaselt rohkem,” tõdes Helemäe. “Samal ajal on võrdlemine ja mõistmine elus väga vajalik sotsiaalne oskus.”

Ülejõe gümnaasiumi õpetajad leiavad, et tänapäeva lapsed näevad varasemast rohkem vaeva loetud tekstide mõistmisega “tänu” vähesele lugemusele ja suhteliselt vaesele sõnavarale. Paljud eelistavad suulisele vastamisele kirjalikku testi, olgu siis põhjuseks arvuti taga mandunud verbaalne väljendusoskus või madal enesehinnang.

Noorte keelepruuki satuvad sageli inglise ja vene keelest pärit väljendid ning lausete moodustamise tavad, oma mõju on virtuaalsuhtluses kasutataval slängil ja emotikonide hulgal.

“Olen õpetanud vene emakeelega lapsi, kes teevad endale reeglid korralikult selgeks ja sageli kirjutavad etteütluse õigesti,” meenutas Lukas. “Eesti laps aga usub, et ta oskab reegleid õppimatagi, ja teeb palju vigu.”

Helemäe tunnistas, et tegelikult areneb keel pidevalt ja grammatiliselt täiesti korrektselt rääkivaid inimesi on väga vähe. Õpetajatelgi tuleb vahel internetist keeleabi lehekülgedelt nõu otsida.

“Oma koht on nii igapäeva- kui kirjakeelel,” ütles Helemäe. “Laste sõnavara on küll lahjem, aga maailmavaade avaram, nad oskavad näiteks huvitavaid paralleele tuua.”

Reeglirägastikust hoolimata annab emakeele ja kirjanduse tunde põnevaks muuta loovülesannetega. Ülejõe gümnaasiumi õpilased koostavad ja kujundavad 10. klassis luulekogu, Helemäe õpilased teatrikava. Grammatikareeglidki muutuvad selgemaks, kui joonistada väldete kohta pilte.

Uus õppekava ja lõpueksam

Pedagooge teeb mõnevõrra murelikuks sügisest kehtima hakkav eesti keele ja kirjanduse õppekava. Seni on kirjandustunnid põhinenud eri autorite loomingu tundmaõppimisel, uues õppekavas on teemad pigem þanripõhised, nagu kirjanduse ja ühiskonna seosed.

“Praegu kehtiv õppekava oli päris heade õpikutega kaetud, aga nüüd ei teagi, mille järgi õpetama hakkame,” avaldas Raidmets. “Keeleõpetus muutub gümnaasiumiastmes pigem teksti- kui grammatikakeskseks, arvatakse, et selleks ajaks on noortel grammatika selge. Minu kogemused seda ei kinnita: 10. klassi tulles vajab keeleoskus paljudel siiski kohendamist.”

Veel paneb õpetajaid muretsema tänapäeva kirjanduse suur osa uues õppekavas, kuna neid teoseid ei jätku keskraamatukogussegi, rääkimata kooliraamatukogudest.

Sel kevadel kirjutavad abituriendid viimast korda lõpukirjandit. 2012. aasta kevadel asendab selle viietunnine eksam, mille esimene osa koosneb teksti lugemisest, analüüsimisest ja küsimustele vastamisest ning teine osa 400sõnalisest esseest.

“Uue eksami maht on võib-olla suuremgi, sest analüüsitava teksti saab valida etteantud proosa-, luule- või teabetekstide seast,” arvas Lukas. “Millegi valimiseks peab ju kõik läbi lugema ja see võtab omakorda aega. See eksamivorm pole iseenesest halb, kuid õpetajatel pole veel materjale, mille järgi noori selleks ette valmistada. Muutused tulevad liiga äkki.”

Emakeeleõpetajad on ühel nõul, et paljude kardetud kirjandikirjutamist saab õppida ja see treenib nii eneseväljenduse kui analüüsioskust, mida läheb vaja igal elualal.

“Kirjand on suhteliselt valemisse kirjutamine,” kinnitas Helemäe. “Igaühel on ju mõni teema, mida ta valdab, mille kohta fakte ja tsitaate otsida. Mina olen pigem kirjandi kui keeletesti poolt, sest kirjand väljendab õpilase mõttemaailma tekstis lünkade täitmisest paremini.”

Praegu kehtiva õppekava järgi käsitletavad teosed vii-ix klassis

Loetavad ja tunnis käsitletavad kirjanduse eri þanre esindavad tekstid valitakse Eesti ja väliskirjanike loomingust: Lydia Koidula, Friedrich Robert Faehlmann, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Eduard Bornhöhe, Eduard Vilde, Anton Hansen Tammsaare, August Kitzberg, August Gailit, Karl Ristikivi, Friedebert Tuglas, Juhan Smuul, Mati Unt, Helga Nõu, Jaan Kross, Raimond Kaugver, Enn Vetemaa, Madis Kõiv või teised.

Näiteid Eesti kirjanike luulest: Kristjan Jaak Peterson, Lydia Koidula, Ernst Enno, Juhan Liiv, Gustav Suits, Villem Grünthal-Ridala, Marie Under, Henrik Visnapuu, Juhan Sütiste, Betti Alver, Hando Runnel, Juhan Viiding, Debora Vaarandi, Doris Kareva, Viivi Luik või teised.

Välisautorid: Aleksandr Puškin, Anton Tšehhov, George Byron, Victor Hugo, Alexandre Dumas, Walter Scott, Charles Dickens, Alan Marshall, Antoine de Saint-Exupéry, Charlotte Brontë, Edgar Allan Poe, Herbert George Wells, Agatha Christie või teised.

III kooliastmel kokku loeb õpilane tervikuna läbi vähemalt 12 ilukirjandusteost.



2011. aastast rakenduva õppekava järgi käsitletavad teosed vii-ix klassis

Eduard Bornhöhe „Tasuja” või „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad”, Oskar Lutsu „Kevade”, Sass Henno „Mina olin siin”, August Kitzbergi „Libahunt”, Albert Kivika „Nimed marmortahvlil”, Andrus Kiviräha „Rehepapp”, Lydia Koidula „Säärane mulk”, Jaan Krossi „Väike Vipper”, Diana Leesalu „Mängult on päriselt”, Helga Nõu „Kuues sõrm” või muu noorsooromaan, Jüri Parijõe „Teraspoiss”, Katrin Reimuse „Haldjatants”, Anton Hansen Tammsaare „Kõrboja peremees”, Valev Uibopuu „Janu”, Aidi Valliku „Kuidas elad, Ann?” või „Mis teha, Ann?” või „Mis sinuga juhtus, Ann?”, Eduard Vilde „Pisuhänd”; Paulo Coelho „Alkeemik”, Daniel Defoe „Robinson Crusoe”, William Goldingi „Kärbeste jumal”, George Orwelli „Loomade farm”, Erich Maria Remarque’i „Läänerindel muutuseta”, Antoine de Saint-Exupéry „Väike prints”, Jerome David Salingeri „Kuristik rukkis”, Terry Pratchetti romaan omal valikul, Agatha Christie’ või Arthur Conan Doyle’i romaan omal valikul; reisikiri omal valikul; vähemalt üks uudisproosateos omal valikul, üks vabalt valitud luulekogu igal aastal.

Õpilane loeb igal õppeaastal läbi vähemalt neli eakohast eri þanri kuuluvat raamatut.