Keskerakonna protest e-valimiste vastu

Priit Toobal. Foto: PP

Keskerakond esitas 24. märtsil riigikohtule kaebuse, milles palus tunnistada kehtetuks 2011. aasta riigikogu valimiste tulemused. See tegu pälvis meedias laialdast tähelepanu ja ühtlasi vastuseisu, seepärast peangi vajalikuks veel kord selgitada, miks mainitud kaebus esitati.

Tartu ülikooli tudeng Paavo Pihelgas tõestas ETV saates “Pealtnägija” veenvalt, et e-hääletuses valitseb turvaauk ja süsteemi petmine pole kuigi raske. Hääletaja arvutis olev viirus blokib hääle jõudmise valimiskomisjonini, kuid ekraanile kuvatakse teade eduka hääletuse kohta.

E-valimiste projektijuht Tarvi Martens kommenteeris juhtunut järgnevalt: “See on fundamentaalne probleem, sa ei saa kontrollida kasutaja arvuti seisukorda. Mida me saame teha ja teemegi, on see, et me tuvastame seesuguseid anomaaliaid.” Tunnistati, et eraisikute arvutid ongi e-valimiste nõrgim lüli, ja seda teati juba algusest peale, kuid teavitus- ja ohutuskampaaniat ei tehtud sellele vaatamata.

E-valimiste fenomen on kindlasti selle mugavus, võimalus anda oma hääl kodunt väljumata. Kuid samasugune fenomen on anonüümsus, kasutaja tuvastab end küll ID-kaardiga, kuid tegelikkuses ei tea keegi valimiskomisjonist, kas hääle andis ikka konkreetse ID-kaardi omanik ja täiesti sõltumatult. Kui valimised peavad olema põhiseaduse kohaselt ühetaolised ja salajased, siis kas e-valimised ikka on seda? Meie hinnangul ei ole ja seda on küllalt hästi tõestatud.

Kui riik käituks tavavalimiste puhul sama loogika järgi mis e-valimiste puhul, piisaks piltlikult öeldes sellest, et riigis oleks tihedamalt asustatud kohtadesse valimispäeva hommikul paigaldatud igasuguse järelevalveta kastid, kuhu valijad saaksid oma tahet väljendavad paberilehed tuua. Sellisel juhul puuduks antud häälte suhtes kontroll ega saaks ju rääkida demokraatlikke põhimõtteid järgivate valimiste korraldamisest.

Riigikohtu kolleegium “arutas” Paavo Pihelgase kaebust ja leidis, et võttes arvesse elektrooniliselt antud häälte osa riigikogu valimistel, võivad rikkumised mõjutada oluliselt valimistulemust. Sellele vaatamata otsustati, et kuna Pihelga tuvastatud turvaauk oli tema enda häälega seotud, pole põhjust kahelda. E-valimiste puuduste ees pigistatakse silm kinni ja ignoreeritakse reaalset ohtu valitavate esinduskogude legitiimsusele.

17. märtsil vaagis Euroopa Parlamendi töörühm oma seminaril e-valimisi, plussidena nimetati aktiivsuse tõusu ja valimiste korraldamise odavust, kuid paljude turvariskide hinnaga! Seminaril esinenud kunagine IBMi julgeolekuekspert Barbara Simons ütles, et e-hääletuseks pole veel aeg küps ja tema hinnangul oleks selle kasutamine viga. Oluline on märkida, et ükski teine riik peale Eesti ei korralda e-valimisi.

Kahjuks ei võtnud riigikohus Keskerakonna kaebust menetlusse, sellele vaatamata jätkub aktiivne diskussioon e-valimiste usaldusväärsuse teemal. Nii keskendub 29. aprillil Tallinnas toimuv VI omavalitsusfoorum just e-valimiste probleemidele.