/nginx/o/2008/06/23/51780t1h143b.jpg)
Juba 20 aastat tagasi rääkisime, et töötlemata puidu ekspordina väljavedu on omane madalalt arenenud riikidele. Majanduslikult palju kordi tõhusam on puitu eksportida, kui see on eelnevalt kohapeal erinevaks kaubaks töödeldud - mööbliks, ehitusmaterjaliks jne. See olnuks meile kordi kasulikum: tööstus areneks, inimesed saaksid tööd, tulu puidust kasvaks mitmekordseks jne.
Tookord mäletan, vabandasime end välja sellega, et alguse asi ja kohe on vaja meie maameest natuke palkide müügiga turgutada, et ta ellu jääks ja küll pärastpoole õpime ka laudu saagima ja mööblit valmistama. See on nüüd küll natuke irvhamba ütlemine, sest laudu saagida ja ilusat mööblit valmistada oskasid juba meie vanaisadki.
Aga võta näpust - täna teeme ikka veel ise seda kõige primitiivsemat tööd ja teenime kõige odavamat tulu - veame palgid väljamaale - kõrge tulu, teenistuse ja töö kingime ära, ise vireleme edasi.
Oleme ühepäevaperemehed. Kuigi näiteid võiks kõikjalt tuua, toon vaid ühe Saaremaalt, nagu Meie Maa kirjutab: „Möödunud aastal raiuti Saaremaal üle poole miljoni tihumeetri metsa, mida on rohkem kui kunagi varem.“
Kommentaarid on ülearused. Ja maha jääb lagastatud kuumaastik, vähemväärtuslikku palgirisu ja põlvini rööpaid täis. Kauaks meile seda metsa nii jatkub? Mäletan, koolipoistena sai kunagi metsa istutamas käidud, tänapäeval jäetakse vaid mõned tüved langile kasvama - küll kunagi puu otsast mõni seeme pudeneb ja mingi metsa ehk ka kasvama saab?
Kardan, et sellega on uue metsa kasvamise tsüklist vähemalt kümme aastat maha kriipsutatud, sest istutades ju paneme kasvama väikese puukese, aga kuni puult langeb seeme ja millal see idanema hakkab...?
Loodan, et palju ei valeta, aga see on ka madala arengutasemega riigi tunnus. Ja mis hakkab siis toimuma, kui 1. maist lähevad meie maad ja metsad (mis veel järgi jäänud on) välismaalastele vabamüüki? Oleme vist oma riigiga juba nagu mõni odava lõpumüügiga selver...