Pärnu Rannapark pakub kevadist erootikat

Mark Soosaar
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaigust nõretavate "tissidega" kuusk Rannapuiestee ääres hargneb kolmandalt meetrilt  kaheks.
Vaigust nõretavate "tissidega" kuusk Rannapuiestee ääres hargneb kolmandalt meetrilt kaheks. Foto: Mark Soosaar

Pärnu Rannapargi õhk on täis kevadisi kirgi. Emotsioonid ei kõla mitte üksnes punarindade, tihaste ja vintide armulaulus. Varjulised pingid ja põimunud puuvõrad lausa kutsuvad inimesi oma ülekeevaid tundeid näitama, kirjutab Mark Soosaar oma blogis.

Ellen Kolgi dolomiitskulptuur "Suplev Koidula", mille äralöödud nina autor mõni aasta tagasi taastas, on saanud nüüd anonüümse kaasautori. Juba mitmendat nädalat kuju kaunistav rinnahoidja on tundmatu "kunstnik" valinud väga suure mõõdutundega!

Erootilist kunsti on Rannapargis veelgi. Lembit Palmi dolomiittahukas "Päevitaja" pole raske aimata Pärnu rannaliivaga armuühet nautivat naist või meest.

Kahjuks jäävad kõik Rannaparki kaunistavad skulptuurid anonüümseks, sest nende loojate kohta puudub igasugune teave. Eriti kurvaks teeb abstraktne tahukas, mille ülaosas seisnud algsed detailid vedelesid murul enne pargi renoveerimist ja päevitavad seal edasi ka nüüd. Ega ometi looda pargivaht (kui selline üldse peaks Rannapargil olema), et mahakukkunud detailid peagi kiiresti kasvava kultuurkihi alla ära kaovad?

Ja kes raius välja dolomiittahukasse peitu pugenud kauni naise?

Pärnu Rannapark võeti riikliku kaitse alla 1950. aastate lõpus, teoreetilise kaitse all on Inglise pargi tüüpi puistu siiani.

Miks vaid teoreetilise? Aga seepärast, et vastavalt looduskaitseseadusele on vaja määrata kaitseala piirid, koostada kaitse-eeskiri ja kaitsekorralduskava.

Kahekümne iseseisvusaasta jooksul pole keskkonnaministeerium suutnud seda teha. Hoolimata asjaolust, et siin kasvab üle saja puuliigi, mõni neist väga haruldane. Ka need võiksid olla tähistatud kas pargi üldkaardil või konkreetsete siltidega.  

Kaitseala korraliku seadustamiseta seab riik siinsed arendajad üliraskesse olukorda, sest ilma mängureegliteta tekib kiusatus parki istutada erahuvisid teenivaid hooneid, mis omakorda kutsub esile pärnakate valusa vastuseisu.

Kui õige alustaks jõukohasest - sätiks viie dolomiitkuju juurde sildid autorite nime ja teose nimetusega ning tähistaks kõige haruldasemad puud? See peaks ju ometi olema jõukohane nii Pärnu linnale kui keskkonnaametile. Siis võiks juba edasi rääkida väljavaatest liikuda Pärnu rahvuspargi suunas.

Tagasi üles