Riido Villup: Tammiste hooldekodu võiks pakkuda kvaliteetseimat hooldusteenust Pärnumaal.

Riido Villup hindab Tammiste hooldekodu üldist seisundit võrdlemisi heaks, kuigi vanemad majad vajavad remonti ja investeeringuid. Foto: Ants Liigus

Napilt paar kuud Tammiste hooldekodu juhataja ametis olnud Riido Villup hindab hooldekodu üldist seisundit võrdlemisi heaks, kuid investeeringuid on kahtlemata vaja.

Suur puudus on sotsiaaltöötajast ja tegevusjuhendajast, kõpitsemist vajavad hooldekodu kompleksi vanemad hooned. Siiski peab Villup probleeme lahendatavaks ja ütleb, et Tammiste hooldekodus oleks ka tema nõus 60 aasta pärast oma vanaduspõlve veetma, kui elu seda nõuab.

Olete pärit Viljandist. Kuidas jõudsite Pärnu kolledžisse sotsiaaltöö eriala õppima? Pärast kooli töötasite aastaid hoopis politseisüsteemis.

Käisin Viljandi Carl Robert Jakobsoni nimelise gümnaasiumi abituriendina Tartu ülikooli Pärnu kolledži avatud uste päeval ja see kool hakkas mulle kohe meeldima. Uurisin kodus kolledžis õpetatavaid erialasid, kõige huvitavam tundus sotsiaaltöö. Juba lõpukirjandit kirjutades teadsin, et just see on asi, mida tahaksin elus teha. Tänase päevani pole erialavalikut kahetsenud.

Pärast lõpetamist suundusin tagasi Viljandisse, kuna minu erialaga sobivaid atraktiivseid tööpakkumisi Pärnumaal parajasti polnud. Asusin tööle piirkonnakonstaablina Viljandi politseiprefektuuris, mis nüüd kannab Viljandi politseijaoskonna nime. Kuigi mul puudus vastav haridus, omandasin selle töö kõrvalt Paikuse politseikoolis.

Politseitöös tuli ilmselt sotsiaaltööalane haridus kasuks.

Absoluutselt! Kolledžist saadud haridus on väga laiahaardeline, võib töötada nii sotsiaalalal kui politseis.

Piirkonnakonstaabel on “universaalne sõdur”, tuleb teha kõike: käia öösiti patrullimas, tegelda väärteo- ja kriminaalmenetlustega, võtta kodanikke vastu, lahendada tülisid naabrite vahel. Tööpõld on suur ja lai.

Arvan, et tulin politseis väga hästi toime, poolteise aastaga sain parima konstaabli tiitli.

Töötasite politseis ligi kaheksa aastat. Mis teid pidi taas Pärnusse jõudsite?

Võib öelda, et politseitöö hakkas end ammendama, vajasin uusi väljakutseid. Võtsin seitsmekuulise puhkuse, mille veetsin Austraalias. Mulle meeldib väga reisida, kasutasin seda aega keeleoskuste täiendamiseks ja Austraalia avastamiseks.

Tagasi Eestis, nägin lehes kuulutust Tammiste hooldekodu juhataja ametikoha konkursi kohta. Mõtlesin, et see on suurepärane võimalus tagasi tulla Pärnusse ja teha siin tööd, mis sobib minu õpitud erialaga. Olen Pärnus alati elada tahtnud.

Kooliajal käisin praktikal Tori hooldekodus, kirjutasin diplomitöö selle asutuse personali hindamise teemal, nii et põgus kokkupuude hooldekodudega oli mul samuti olemas.

Kuidas Tammiste hooldekodu praegust olukorda hindate? Millised on suuremad mured ja rõõmud?

Arvan, et olukord on suhteliselt hea, arvestades, et hooldekodu oli vahepeal kolm kuud juhatajata.

Kõige uuem ehk Pariisi maja ehitati 2008. aastal, aga teised majad on vanad ja näitavad lagunemise märke. Kui meie rahaline seis paraneb, kavatseme kindlasti majade renoveerimisse panustada.

Tänavune talv ja lumi tegid kurja: üks katuseaken vajab vahetamist, mõni vihmaveerenn paindus kõveraks ja sulavesi jooksis katuseäärte vahele, aga see kõik on parandatav.

Piiratud eelarve tõttu pidi eelmine juhataja loobuma sotsiaaltöötajast ja tegevusjuhendajast. Neid on väga vaja ja järgmisel aastal kavatsen need ametikohad kindlasti eelarvesse kirjutada.

Samal põhjusel pole sel aastal ette nähtud raha koolitusteks nagu tõenäoliselt paljudes muudes asutusteski. Pean koolitamist väga oluliseks, üritame teha vähemalt sisekoolitusi ja loodame, et järgmistel aastatel seis paraneb.

On väiksemaidki probleeme, näiteks puudub meil suur saal, kuhu kõik elanikud korraga üritustele mahuksid. Jaanipäeva peame õues, aga jõule tähistame igas majas eraldi.

Plusspoole pealt võib esile tõsta mõnusat asukohta linnakärast eemal. Kaadri voolavus on väga väike, kuigi hooldustöötajate palgad on suhteliselt madalad. Enamik personalist on pikaajalise töökogemusega, nad teavad oma rolli asutuses, saavad hästi hakkama ja teevad tõesti südamega tööd.

Hooldekodu suur territoorium (neli maja) on kaetud Wifi ühendusega, mis annab ajaga kaasas käivatele vanainimestele võimaluse kasutada oma sülearvuteid internetis igapäevatoimingute tegemiseks. Paljud kliendid kasutavad seda varianti edukalt.

Rõõmu teeb hea koostöö Pärnu kolledžiga, mis aitab meid eri projektide kaudu, praktikandid on abiks igapäevatöös.

Tammiste hooldekodu kuulub Pärnu linnale. Kas hooldekodu eelarvet on suure kokkuhoiupoliitika tõttu sel aastal koomale tõmmatud?

Eelarve jäi, võrreldes eelmise aastaga, enam-vähem samale tasemele, aga üldise hinnatõusu valguses peame meiegi oma püksirihma natuke pingutama. Hooldekodu 2011. aasta eelarve on 9 600 000 krooni ehk 616 680 eurot, millest tegevuskuludeks on ette nähtud 252 390 eurot ning personalikuludeks ülejäänu.

Kui palju maksab hooldekodu koht kuus?

Ühekohalises toas maksab kuu 9000 krooni ehk 575.20 eurot, kahe- või kolmekohalises toas 8000 krooni ehk 511.29 eurot.

Osa kliente või nende omaksed tasuvad selle summa ise. Need inimesed, kes on linna suunatud, maksavad oma pensionist meie arvele 85 protsenti, ülejäänu tasub linn.

Kes on hooldekodu elanikud? Kas klient tuleb teile pigem omal soovil või saadavad ta siia vanainimese hooldamisest väsinud sugulased?

Meil on 136 kohta, millest täidetud umbes 120. Naisi on rohkem kui mehi. Kuna siin elab ka puudega inimesi, ulatub klientide vanus 25st 102 aastani. Suurem osa on tavalised inimesed, kes meil vanaduspõlve veedavad.

Mõni on voodihaige ja sunnitud siin elama, kuna vajab ööpäev ringi hooldust. Teised tulevad ise, soovimata lähedastele koormaks olla, ehkki võib-olla lähedased nii ei arvagi. Noorematest klientidest on mõni paranenud ja iseseisvasse ellu tagasi pöördunud.

Vastu enda tahtmist ei saa siia kedagi tuua, klient annab ise allkirja ja tema soov on seaduseks. Meil on avatud asutus, kõik saavad vabalt liikuda.

Aitame transpordiga, kui soovitakse minna turule, panka või arsti juurde. Kehtib küll öörahu, aga uksi ööseks kinni ei panda. See on inimeste kodu, mitte kinnipidamisasutus.

Hooldekodu liigitatakse üldiselt mõnevõrra kurva atmosfääriga asutuseks. Palju surma, üksindust, nukrust.

Kõik oleneb inimesest endast. Positiivse ellusuhtumisega klient leiab siin igasuguseid toredaid tegevusi ja üritusi, millest osa võtta. Meil käivad külas vabatahtlikud ja erinevate kirikute- koguduste esindajad, noored viivad soovijaid jalutama. Vanainimestele meeldib väga rääkida ja meenutada. Meie hooldustöötajatel pole kuulamiseks alati oma töö kõrvalt vaba aega, aga vabatahtlikega saab vestelda.

Inimesed on erinevad. Kes on negatiivselt meelestatud, sellel on igal pool kurb ja raske, olgu siis hooldekodus või üksinda kodus elades.

Kuidas saate hakkama klientidega, kellele meeldib hooldekodus napsi võtta ja pidu pidada?

Selliseid probleeme on väga paljudes, kui mitte kõikides hooldekodudes. Meie poliitika alkoholi suhtes on nulltolerants.

Alkoholitarbimine on hooldekodus keelatud, aga inimeste isiklikke asju me läbi ei otsi. Manitseme mõistlikkusele ja tuletame meelde, et oma kodus võib inimene loomulikult teha, mida soovib, aga hooldekodu on siiski ühiskodu ja kaaselanikega peab arvestama. Napsitamist tuleb vahel siiski ette ja mõnikord oleme pidanud turvamehed välja kutsuma, kuid seda juhtub igal pool.

Millisena näete Tammiste hooldekodu kümne aasta pärast? Eesti ja kogu Euroopa rahvastik vananeb jõudsalt. Kas pikas perspektiivis on plaanis Tammiste hooldekodu laiendada, uusi maju ehitada?

Juhataja ametikohale konkureerides kirjutasin komisjonile oma visioonis, et Tammiste hooldekodu võiks saada Pärnumaal kõige kvaliteetsemat hooldusteenust pakkuvaks asutuseks. Kümne aasta pärast võiksime hoolduse kõrval pakkuda veel teenuseid, mis tooksid sisse omatulu. See aitaks meil hooldekodu majandada ja vähendada sõltumist linnast.

Arendada võiks näiteks invatakso või supiköögi teenust, meil on väga hea köök, kliendid kiidavad.

Majade ehitamine eeldab rohkem raha ja paremate aegade saabumist. Võib-olla kümne aasta pärast tõesti, miks mitte.

Kuidas teie meelest Eesti ühiskonnas vanuritesse suhtutakse? Kas külastasite oma Austraalia reisi ajal mõnda sealset vanadekodu ja kuivõrd hakkasid silma erinevused, võrreldes Eestiga?

Eestis suhtutakse minu arvates hästi, vanu inimesi ikka austatakse. Toimub igasuguseid aktsioone, mis juhivad tähelepanu nõrgematele, näiteks Valter Parve “Austa nõrgemat” ettevõtmine.

Austraalias käisin ühes hooldekodus küll. Võimalused on loomulikult erinevad: seal on elatustase kõrgem, hooldekodud ilusamad ehk kliendidki näevad tänu heaoluühiskonnale paremad välja. Samal ajal on inimeste rõõmud ja mured ikka samasugused nagu meil.

Kas oleksite ise nõus 50-60 aasta pärast hooldekodusse minema?

Miks mitte, kui tunnen, et ei saa ise oma eluga hakkama ja olen lähedastele koormaks. Tammiste hooldekodusse tuleksin küll. Muidugi ei oska öelda, milline ma 60 aasta pärast olen, võib-olla mõttelaad muutub.



CV

 Sündinud 12. mail 1981. aastal Viljandis.

 Lõpetanud Viljandi C. R. Jakobsoni nimelise gümnaasiumi 1999. aastal ja Tartu ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöö korralduse eriala 2003. aastal.

 Töötanud 2002–2011 vanemkonstaablina Lõuna prefektuuri Viljandi politseijaoskonnas.

 Läbinud 2000. aastal kliendipraktika Pärnu linnavalitsuse Mai hoolekandekontoris ja 2003. aastal organisatsioonipraktika Tori hooldekodus.

 Osalenud korduvalt aktsioonides “Austa nõrgemat” ja “Tagasi kooli”.

 Hobideks lugemine, reisimine, jooksmine, pallimängud.

 Vallaline.