Keegi meist ei aseta end õhtul uinuma lootuseta, et päike hommikul tõuseb. See olm – päikesetõus ja teadmine uue elupäeva saabumisest – tundukse ju nii loomulik, et vastupidist isegi mõtlema ei pea.
Sakarias Leppik: Kui elu jääb alati eluks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kummati löövad paljud meist käega surma palge ees, ehkki surmgi on kõigest uinumine. Annavad loobumisvõidu oma meeltes. Ei taha võita. Ütlevad, et elu lõpeb, ei midagi enam. Et on üksnes aeg, mida oleme kogenud: sekundid, minutid, päevad, kuud ja aastad. Nonde jooksul kogetud armastus ja ahastus. Ja siis aastate lõppedes lõpp.
Sellist kasinat lootusetust võib tarvitada üksnes väga pessimistlik, ennasthävitav ning püsivas ängistuses elav rahvas. Rahvas, kes loeb elupäevi nagu poodnik sente. Rahvas, kes elab elu kui kaubanduslikku tehingut. Ja kes arvab, et on mõõtmatult targem nondest miljarditest inimestest, kes usuvad lootusse elada ka pärast ajas tiksumise lõppu.
Eestlasi on peetud maailmaorganisatsioonide uuringuis haritud rahvaks, kelle kirjaoskus on pea 100protsendine ja rüblikute teadmised pea ekstraordinaarsed, võrreldes paljude õhtumaade kultuurriikide haritud võsukeste omadega.
Ent.
Ainult haridus ei ehita kultuurset inimest, nagu Eestis kahjuks ekslikult tänapäevani arvatakse. Mis on sellest kasu, kui kõrgharidusega inimene ei suuda vastasseisudesse laskumata ja madalalaubalise sõnavarata suhelda? Mis kasu on kõrgkoolidiplomist või magistri- või doktorikraadist, kui selle saavutanu ei näe teisi enda kõrval ega pea vajalikuks appi minna siis, kui teda vajatakse?
Vabatahtlikult enese matslikuks muutmist ei vabanda ükski omandatud kraad. Sest matslikult käituv inimene on minetanud väärikuse, seega võimaluse end kultuurseks nimetada. Eriti siis, kui peab end kirjatarkusest pungil olevaks.
Kirjatarkuses, millele Eesti on aastakümneid laulnud hümni, peitub, tõsi, väga palju kasulikku. Oleme selle üle hirmus uhked. Ent enamgi peitub raamatutarkuses ohte ja sügavikke.
Raamatutarkuse ja kirjasõna tulekuga taandus Eestis järjest suuline, tunnetuslik tarkus. Pietistliku vennastekoguduse ulatusliku tegevuse tulemusena sisuliselt lakkas Põhja- ja Lääne-Eestis regilaulutraditsioon.
Regilaulu pidasid vennastekoguduse vennad ja õed paganlikuks, seega tuli see välja juurida ja asendada eestikeelse, ent siiski saksapärase koraaliga. Hakkas kaduma kogemuslik tarkus, mida saime üksnes oma vanemailt, vanavanemailt ja noist veel omajagu sugupõlvi tagasi. Vähenesid päritavad käsitööoskused, muutus kasinaks suuline, elavalt esitet lauluvara, kuhtusid teadmised looduse dünaamikast ja lõppeks teadmised elu ja surma asjadest.
Käsitööd, regilaule ja kanneldamist, looduse keerdkäike saab praegu õppida koolides. Elu ja surma kogemusi, siin- ja säälpoolset maailma aga mitte. Noid pääle meie vanavanemate ja usuliste kogukondade keegi edasi ei anna. Piiblilugude kunstiloo tundi asetamine ei õpeta meile karvavõrdki seda, kuidas me vaarvanemad tajusid maailma ja teispoolsuse suhteid.
Neid kontakte saab omandada vahest veel kuskil elaval moel. Või siis elav ja avatud, mitte surnud kool võiks tutvustada eri maailmapilte täiesti eraldi õppeainena. Sest inimesed ei ole rumalad, küll nad oskavad valida. Aga nad ei oska valida, kui ei tea. Teadjad vanaemad ja vanaisad on enamasti juba lahkunud ning emad-isad ka ei tea või on ignorantsed.
Siinkohal tahan tunnustada eesti kirjandust ja poeesiat. Ehkki säälgi on autorlus kahjuks kole tähtis, kannavad Eesti luuletajad ja tõelised kirjanikud aeg-ajalt edasi empiirilisi kogemusi ning sellega koos suulist traditsiooni. Üldse on belletristika parim kirjatarkuse žanr. Ja mõtestatuim, mida harituse saavutamiseks pruukida.
Kultuurrahvad, olgu siis kirja- või loodusrahvad, teavad hästi, et elu ja surma asjadega tuleb tegelda. Sellest ei pääse ega selle eest peitu. Samuti tunnevad nad elamise kulgu, mille rada liigub ajas ja väljaspool seda.
On ju selge, et ainult mõõdetavas ajas elamine ja tegutsemine ei saa mitte milleski olla täiuslik ega lõplikult kaunis. Inimelu tiksumine on kõigest osake lõpmatust ja mõõdetamatust kestusest. Seda on mõistnud need, kes elasid siinsetel maadel enne eestluse hilist teket, seda teavad kristlased. Suure nädala sündmused õigeusu traditsioonis ei päädi kunagi inimsuse ristile naelutamisega. See tähendab, et krutsifiks kui kannatuse ja surma sümbol ei määratle meil inimeste meeli. Erinevalt mõnest muust konfessioonist ei domineeri meil kunagi.
See olm seisneb suures ja iidses tarkuses. Õigeusu kirik teab, et surm surmatakse omakorda surma läbi. Keeruline, aga täpne. Kusjuures see ei ole mingi filosofeerimine. Kristus ei jää ristile. Rist on tühi.
Ülestõusmispühad on elu manifestatsioon. Osa inimesi loobub sellest tõsiasjast, keskendades ennast ainult kombestikule ja pühade museaalsele tähendusele. Siis saavad tähtsaks tibud ja jänkud. Siis kaob tähelepanu iseenda olult elu ja surma teekonnal. Siis jääb üksnes surm kui kõige lõpp. Kas sellist, sisutut elu me tahtsime? Elu on väärtustatud siis, kui temaga kaasneb igavikuline mõõde.
Jumala poja surmaga tehakse inimlik surm tühjaks ja inimesele antakse võimalus elu jätkumiseks. Nüüd aga juba tiksumata ning jumalikus olus. Selle saavutab inimene oma elu jooksul väärtuste korrastamise ja vastutuse kandmise julgusega. Just seepärast on elul alati mõte, sedastavad ortodoksid.
Selle varal saab inimese väärika, hooliva ja abivalmi tegevusega mõtestatuks maailmas elatud inimelu. Sestap ei tähenda inimese surma sisse uinumine tegelikult mingisugust ängi, häda, surmahirmu, agooniat, viletsust, muret või kannatust. Inimese kurbus on siit lahkumise puhul küll hetkeline loomulik osa, ent see ei võida kunagi lootusrikast teadmist: elu jääb alati eluks.
Imepäraseid paasapühi!