Pärnus leidub nüüd tükike Armeeniat

Armeenlased olla esimene ristitud rahvas, mistap Armeenia kõrtsi aknal peegelduv tornikukk sobib sinna küll. Foto: Ants Liigus

Mereäärsed eestlased teavad, et kui laev kannab kodumaa lippu, on meremeeste jalge all alati tükike isamaad, kus kehtivad tuttavad seadused, ükskõik kus vetes laev parasjagu seilab. Armeenlased toovad kodumaa kaasa oma köögi ja söögitoaga, aga mitte ainult.

Järgnev on lugu Spartak Akopdžanjanist, kes tuli Eestisse 1980. aastate keskpaiku õppima, jäi siia pärast 1988. aasta maavärinat, milles täielikult hävis tema Armeenia isakodu ja hukkus õetütar.

Ja see on lugu Spartaki naisest Ruzannastki, kelle kodu jäi Põhja-Armeeniat 7. detsembril 1988 tabanud maavärinast küll puutumata, kuid kes järgnes oma mehele Eestisse, tuues pisikest täiendust ligikaudu seitsmemiljonilisse armeenlastest emigrantide kogukonda, mis on laiali kõikjal maailmas.

Aga ühtlasi on alljärgnev väike jutustus Armeeniast.

Raske saatusega maa

1988. aasta maavärinas hävis mitu linna, epitsentrisse sattunud Spitak täielikult, aga ka Gymr (Leninakan) ja Vanadzor (Kirovakan), kus maavärina järel majade asemele kerkinud hurtsikutest polevat tänini päriselt lahti saadud. Hukkus kümneid tuhandeid inimesi ja raskesti vigastatute arv hinnati 150 000-le.

Tollal ruttas Armeeniale paljude rahvaste kõrval appi Eestigi, kaaluti orvuks jäänud laste adopteerimist Eesti peredesse.

Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnes Armeeniale kurnav sõda ühega naabritest – Aserbaidžaaniga Mägi-Karabahhias. Oma teise naabri Türgiga on suhted väga halvad. Neljast naabrist kahega on Armeenial suhted head, need on Gruusia ja Iraan.

Pärast 1915. aastal armeenlaste suhtes toime pandud verist genotsiidi, kus armeenlased jäid ilma suurest tükist oma maast, vallandus emigratsioonilaine.

Spartak võttis oma pagulaselu hoopis hilisemal ajal kokku lihtsalt. “Armeenia on pindalalt väiksem kui Eesti, aga seal elab kaks korda nii palju inimesi kui Eestis ning kümnest miljonist etnilisest armeenlasest seitse miljonit on asunud väljapoole kodumaad,” sõnas ta kurvalt naeratades. “Meid elab väga palju Ameerikas, ainuüksi Moskvas on umbes miljon armeenlast.”

Kui mitu armeenlast elab Pärnus, Spartak öelda ei osanud, kuid paari-kolme rahvuskaaslast ta siin juba teadvat.

Ise on Spartak Pärnus elanud umbes pool aastat, kuid linna ennast tunneb ammu, sest on suviti siin puhanud ja Pärnu on talle lausa südame külge kasvanud. Varem elas ta naise ja kahe tütrega Tartus, kus lõpetas EPA, seejärel vedas aastaid seakasvatusäri, kuid loobus, kui see enam tulus polnud.

“Imelik, aga kui ma Pärnusse elama tulin, lahenesid mul kõik mured, haigused taganesid, see on nagu ime,” rääkis Spartak, lisades, et mida aeg edasi, seda tähtsamaks on talle saanud mere lähedus.

“Kui ma käin Tallinnas, siis seal ei tule nagu meeldegi, et meri on lähedal, aga Pärnus on kogu aeg tunne, et elad mere ääres,” ütles Spartak, kelle eesnimi, nagu nimekandja rõhutas, tuleb Spartacusest, mitte … Moskva Spartakist.

Tahtis koju tagasi

Spartak lõpetas kodumaal põllumajandustehnikumi punase diplomiga ehk ainult viitega ja talle anti riigi kulul valida kolme linna vahel, kus väljaspool Armeeniat soovi korral põllunduskõrgkool lõpetada: Almatõ, Jelgava ja Tartu. Ta valis viimasena mainitu, sest oli praktikal näinud, kuidas Armeenia kolhoosidesse toodi värsket seemnekartulit, mida kiideti ja mille kottide peale oli kirjutatud “Estonia”. Nimi oli silma hakanud, kõlalt meeldinud ning noores mehes selle kauge põhjamaa vastu huvi äratanud.

Pealegi polnud Spartakilegi võõras legend, et Baltikum on Nõukogude Liidus omamoodi välismaa, hoopis teistmoodi, ent plaani siin kanda kinnitada tal polnud. Kuid maavärinas kaotas ta kodu nagu sajad tuhanded kaasmaalased ja kuna Armeenias polnud kuskile elama asuda, jäi naise Ruzannaga Eestisse.

Mõistagi tuli hakata kohalikku keelt õppima. Võõrkeeletunde nad Ruzannaga ei võtnud, aga mõlemad saavad praegu eesti keeles hästi hakkama. Neil on kaks tütart, kes õpivad Tartu ülikoolis juurat.

Meeldib süüa teha

Jutt sellest, et armeenlane võtab kodumaalt võõrsile asudes kaasa Armeenia köögi, on tõsi mis tõsi. Spartak on tänapäeva infolevi võimalusi kasutades veel ühes võtnud armeeniakeelse televisiooni, muusika ning varjamatult armeeniapärase olemise, lahke meele ja naeratuse. Ja anekdoodid, mida ta meeleldi jutustab, öeldes, et Armeenia anekdootidel on see hea omadus, et neid võib vabalt rääkida grusiinlastestki. Ja vastupidi: ei tule parasjagu Armeenia naljalugu meelde, võta julgesti grusiinidelt laenuks ja paku Armeenia oma pähe. Kõlbab küll.

Nüüd on paar avanud Pärnus Armeenia restorani, kus pakutakse kebabi, mis Spartaki ja Ruzanna köögis valmib kolme hakkliha segust ja küpseb vardas nagu šašlõkk. Aukohal on mõistagi šašlõkk, enamasti sea-, mitte lambalihast.

“Paljud inimesed ei armasta lambaliha,” vabandas Spartak. “Aga tegelikult ei olegi lambaliha Armeenia köögis prevaleeriv, number üks on meiegi puhul sealiha, vaieldamatult.”

Samuti kasutatakse Armeenia köögis palju rohelisi maitsetaimi ja ülepipardamist seal väga ei tundnud. Vähemalt minu suulagi jäi pärast hartšo ja kebabi söömist terveks ega õhanud jaheda vee järele.

Kõrts kiriku kõrval

Spartaki ja Ruzanna kõrts asub Kuninga tänaval otse Eliisabeti kiriku kõrval, kus vähemalt pühapäevaste teenistuste aegsed tornikellad peaksid naabrid hellakstegevalt surnuks kõmistama.

“Mulle kiriku naabrus sobib,” sõnas Spartak ja küsis, kas ma tean, et armeenlased olid esimene ristirahvas maailmas. Seda ma küll ei teadnud, aga et Armeenia kultuur on vana mitu tuhat aastat, teadsin nimetada.

Rääkisin omalt poolt Spartakile loo kahest Jeruusalemma naisest, kes turul kokku said. Üks küsis, kas teine juba teab, et Jeesus Naatsaretist, see mees, kes mõne päeva eest risti löödi, on surnust üles ärganud ning taeva läinud.

“Kui see peaks tõsi olema, siis muutugu munad mu korvis värviliseks!” hüüdnud too naine. Ja munad muutunudki värviliseks. Sestpeale on kombeks kanamunad ülestõusmispüha puhul kirjuks võõbata.