Mees, kes toimis parima äranägemise järgi

Mihklikuu viimasel pühapäeval saame avaldada viimast austust Pärnu legendaarsele koolijuhile Elmar Roosnale. Mälestustoiming ja urni teelesaatmine leiab aset keskpäeval Kooli tänava valges majas.

Koht ise on väga tähenduslik, sest just seal alustas tunnustatud koolimees 38 aastat kestnud tööd Pärnu I keskkooli direktorina (hilisem Pärnu ühisgümnaasium).

Maja üksi on lihtsalt maja, kooli loovad seal tegutsenud inimesed. Üht harukordsemat meie seast – meest, kes toimis parima äranägemise järgi, täna meenutamegi.

Püha on elu tule tuha-ase.

Elu tuli punane püham on ise.

Gustav Suitsu luuletuse "Elu tuli" mõtted nooruse kirglikkusest, tahtest sütitada teisi, vaimustuda ise ja valgustada kaasteelisi hämaramaski öös sobivad ideaalselt iseloomustama Elmar Roosna aastakümneid kestnud rännakut õpetajateel. Mees, kelle elu tuli valgustas, sütitas ja vaimustas lugematul arvul eripalgelisi inimesi, polnud üksnes ühe kooli juht, vaid oma koolkonna looja hariduspõllul.

Mälestuste mälestus

Otsin välja kooli ajalehe Haamer intervjuud direktor Roosnaga, lehitsen Pärnu I keskkooli ajalooraamatut, vaatan fotosid ja saan aru, et kirjatükk suure meistri mälestuseks ei mahuks lehte ära ka siis, kui alustada esimeselt leheküljelt ja lõpetada viimasel. Olgu siis lehekülg.

Eellugu. 1930. aastal Pärnus sündinud poisslaps, kelle nimeks pandi Elmar, ei tahtnud oma varases nooruses mitte õpetajaks, vaid meremeheks saada. Koos sõbraga viisid nad pärast 7. klassi lõpetamist dokumendid merekooli ja silmapiiril terendas seiklusrikas elu. "Õnneks ei läinud nii," olen täna enesekasupüüdlikult häbematu. Tervis vedas alt ning, keskkooli lõputunnistus taskus, sõitis poiss hoopis Võidulasse inglise ja eesti keele, matemaatika ja kehalise kasvatuse õpetajaks. Pärast õpetajate instituudi lõpetamist sai kenast noormehest Pärnu Rääma kooli füüsikaõpetaja, kes võlus ära kauni algklasside õpetaja Elleni. Neist sai abielupaar. Lihtne ja loogiline. Enne I keskkooli pidas Elmar Roosna direktoriametit veel Laadaplatsi (II mittetäielik keskkool) ja Karja tänava koolis.

Algus. 2. märtsil 1961 kinnitati Elmar Roosna Eesti NSV haridusministeeriumi kolleegiumil Pärnu I keskkooli direktoriks. Selleks ajaks oli ta kuukese direktori kohusetäitjana uut olukorda Kooli tänava majas juba "nautinud". Intervjuus koolilehele Haamer jutustas ta, kuidas koos haridusosakonna juhataja Martin Arustiga kooli poole läks ja maja nurga taga seisma jäi, et päralejõudmist edasi lükata: ees ootas ju kohtumine kunagiste õpetajatega. Olukord tekitas kõhedust: koolipoisist pidi nende silme all direktor sirguma. Kevadel andis Roosna esimest korda kätte keskkooli lõputunnistused. "Ma ei osanud käituda, kui kinnastatud daamidele tunnistusi ulatasin, polnud varem sellises olukorras olnud," tunnistas ta.

Kümne aasta jooksul kujundas Elmar Roosna oma meeskonnaga Pärnu I keskkooli näo. Kui Nõukogude Õpetaja (05.10.1969) ajakirjanik tundis huvi, miks nii heade vabariiklike ainealaste tulemustega kool pole õppeedukuselt parimate hulgas, vastas ta: "Meie koolis valitseb rahulik töömeeleolu." Küsimusele, kuidas direktor on saavutanud koolis kõrge esteetilise kasvatuse taseme, kõlas vastus: "See pole minu, vaid meie kõigi lemmikharrastus." Õppeaastal 1970/1971 satub kool kõrgete külaliste huviorbiiti: tullakse vaatama, kuidas ja millega on August Jakobsoni nimeline Pärnu I keskkool suutnud luua oma kooli näo. Elmar Roosnast oli saanud vabariigi tunnustatud direktor, kes õpetas oma eeskujuga ja pidas oluliseks eduelamust. Ta oli valmis vastutama, ta julges, sageli teisi säästes, vastutust võtta.

Olen ise kaasa elanud, küll hilisematel aastatel, kooli paljudele sündmustele. Olen näinud ettevõtmiste imetabast teostumist. Olen asjades kaasa teinud ja saavutustest osa saanud. Olen selgusele jõudnud: kes on suuremeelne, see jääb valitsema.

Õpilased kirjeldavad. Tollane direktor Elmar Roosna oli rahuliku olekuga, viisakas ja aeglase liikumisega, kellel jätkus aega kõigile. Me otseselt teda ei kartnud, vaid pidasime lugu. Direktor armastas õpilaste seas ringi käia, vahel tegi mõne humoorika märkuse ja sellest piisas, et kord majas oleks. Kord seisime akna all, käed puusas. "Mis potisangad siin on"? kõlas Roosna küsimus. Käed langesid iseenesest.

Ta oli heatahtliku naeratusega, soliidne ja autoriteetne nn vana kooli mees. Ei öelnud kunagi kellelegi sina. Tema hüüdnimi oli John, hiljem rohkem Elmar. Ei mingit irooniat, ainult austus ja püüd olla temalikult muhe. Ta ei sekkunud eriti raadiotoa tegemistesse, seetõttu katsetasime ka keeletud teemadega. Kui vahele jäime, oli piinlik ja pidime olukorra "likvideerima", kuid karistust ei järgnenud.

Isiklik kogemus. Peab olema tundlik psühholoog, et õpetada lugupidamist ja sallivust kõigi ja kõige vastu karistust kasutamata. Roosna viis panna tegija halva teo eest karistuse asemel häbi tundma oli imeline.

See toimis õpetajategi puhul, sain seda tunda omal nahal, ja rohkem kui kord. Olin Paikuse alevikus autoga sõites kiirust ületanud. Mõne aja pärast astus direktor Roosna fuajees minu juurde, käes mingi paber, ja ütles oma rahulikul aeglasel moel: "Te olete Paikusel kiirust ületanud, kiri tuli, nõuavad kollektiivis arutamist. Teeme nii, et see on juba tehtud". Häbi tahtis ära tappa.

"Galantsus" on märksõna, mis orgaaniliselt kuulus Roosna oleku juurde. Mäletan seda kohmetuse tunnet temaga suhtlemisel, sest ta oli, kujundlikult, nii suur, et temaga rääkides tuli paratamatult alt üles vaadata. Legendaarne ta oli ja selleks ka jääb. Teda mäletatakse kui väga tasakaalukat ja rahulikku meest, kellel oli muidugi oma kindlaid käitumismalle. Ta tuli varakult tööle, kontrollis olulised sõlmpunktid üle. Mõni väga varane tulija võis teda näha sinises töökitlis, mis oli ülikonna kaitseks selga tõmmatud. Imestasime, et ta külaliste saabumise eel ise siit-sealt tolmu pühkis ja fuajee pinkidele punaseid patju sättis. Teisalt, see tekitas sooja ning koduse tunde.

Õpilased olid harjunud, et direktor võtab neid igal hommikul vastu, kontrollides ühtlasi väljanägemist. Teame ju kõik tema lemmikfraasi "meie kooli õpilased ..." variante, näiteks "Meie kooli poisid habet ja vuntse ei kanna".

1990ndate alguses olid kooli garderoobid veel puust ustega boksid, mida sai omatahtsi avada ja sulgeda. Boksi kasutati tundide ajalgi heaks äraolemiseks, riskides vahelejäämisega. Direktor tavatses noil puhkudel küsida: "Kas te kodus ka riidekapis istute?"

"Meid kõiki on muutnud inimesed, kes meist on hoolinud ja meid armastanud, ja niivõrd oleme nende looming, kuivõrd neil on visadust jätkunud. See on eriline," kirjutas aastaid tagasi koolitüdruk Kärt Kartau. Muidugi oli ja on tal õigus.

Aprill 1999. Paljud juba teadsid, et aprillis Roosna direktori kohale ei kandideeri, kuid koolilehe ajakirjanikud Anneli, Liina ja Triin tahtsid uudisest kirjutada. Küsimuse peale, miks ta loobub, vastas Roosna: "Viimased paar aastat on juba olnud selline mõte. Saan aru, et vanad on noortel ees, peab ruumi tegema. Vanemana elan kõike raskemalt üle, sest ajaga on kool muutunud nii tähtsaks, et tunnen end selle omanikuna".

"Kui te siit kabinetist lahkute, mida võtate kaasa?" tahtsid tüdrukud teada. "Kõik, mis on, jääb. Muidugi, kappe peab enne koristama, kolme-nelja sisu läheb kindlasti prügimäele. Peale pastapliiatsi ei võta ma siit midagi kaasa," tuli vastus.

Kohvris või kotis ei saagi midagi suurt kaasa võtta. See mahub vaid hinge ja südamesse. Direktor jätab ütlemata, et suurem osa elust jääbki selle koolimaja seinte vahele ja sinna kabinetti: nähtamatult riiulitele, kappidesse ja lauale.

Roosna kool. Pärnu ühisgümnaasiumil võinuks olla palju tuumakam nimi nagu Treffneril või Westholmil. Härra Roosna pidas seda liigseks auks ja jutustas hoopis loo lapsepõlve lemmikkingist – hobusest. "Ega see hobune mind eriti huvitanud, tahtsin teada, mis seal sees on. Ja ma ei jätnud enne, kui teada sain," tõdes ta. Samasuguse teadatahtmisega juhtis ta nõukogude ajal Pärnu I keskkooli (PIK) ja uue ärkamisaja Pärnu ühisgümnaasiumi (PÜG).

1999. aasta maikuul võttis direktor Roosna vastu Jannseni preemia: koolipapalt koolipapale. Väga ilus ja sümboolne punkt Meistri elutööle.

Mõte. Tema haigusaastail nägime vähe, kuid mulle meenus nüüd kunagine jutt pingist, kus ta vahel istus, et edasiminemiseks jõudu koguda. Muidugi, kaks maja, kaks pinki: ilusat, tugevat ja turvalist, et edasiminekuks jõudu koguda. Teeme selle mõtte teoks! Eestis elab tuhandeid kunagisi Pärnu I keskkooli õpilasi, kes oma kooli juurde sattudes heal meelel tema pingile istuks, meenutamaks mõnd toredat lugu legendaarsest direktor Roosnast.