Sõjasangari elusaatus sai sinimustvalgete kaante vahele

“Näe, kaanedki on kujundatud sinimustvalgega ja siin on perekonna vapp,” näitas Mari vanavanaisa Haraldile temast kirjutatud raamatut, mille peale rõõmsameelne ja terase pilguga vanahärra lahkelt autogramme jagama hakkas. Foto: Silja Joon

Eelmisel nädalal kogunesid külalised Pärnu linna ja Sauga valla piiri peal elava erukapten Harald Nugiseksi kodumajja, kus tema lapselapselaps Mari Süda esitles trükivärsket elulooraamatut “Minu vanavanaisa Harald Nugiseks”.

Kohal olid pereliikmed, raamatu autor, Sirje Endre kirjastusest SE&JE, ülemaailmse Eesti kesknõukogu asepresident Ylo Anson, Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealik Mehis Born ja Eesti sõjameeste Pärnu ühenduse president Jüri Kask.

Põnev elusaatus

Mari Süda on 21aastane üliõpilane, kes õpib rahvusvahelist ärijuhtimist Estonian Business Scoolis, praegu on ta vahetusõpilane Soomes Hankeni ülikoolis, see on Helsingi rootsikeelne majandusülikool.

Mari meenutab, et raamatu kirjutamine sai alguse Pärnu ühisgümnaasiumis, kui tal tuli kirjutada 11. klassis kohustuslik aastatöö, mida abituuriumis jätkas. “Mind juhendas Õnnela Kukk. Tema abil sain töö kaante vahele,” lausus ta.

Maakondlikul noorte kodu-uurijate konkursil “Oma kodukoha uurimus” tunnistati õpilase töö noore teaduri märgi vääriliseks.

“Oma pereliikme elu uurida on ehk lihtsam,” pakkus Mari. “Huvi on isiklikum kui võõra inimese puhul.” Vanavanaisaga on Mari alati hästi läbi saanud, ta on lapsest saati suviti vanavanemate juures olnud.

Mari ema Ingrid ütles, et tema kasvas nõukogude ajal ja siis ei tohtinud sellistest asjadest üldse avalikult rääkida. Koduski ei räägitud sõja teemal.

Mari Süda arvates on vanavanaisal väga põnev elu olnud. Ta on maailma näinud mees. “Hämmastav, kuidas ta ikka pääsenud on. Kolm korda oli ta vähemalt kindlalt surmasuus. Hästi palju aitasid teda lollid juhused. Vanavanaisa esindab neid mehi, kes panid Eesti maa ja rahva kaitsmiseks kaalule oma elu,” märkis Mari. “Vanavanaisa arvates tuleks teises Vabadussõjas võidelnud mehed võrdsustada esimeses Vabadussõjas võidelnutega, sest mõlemad peeti Eesti vabaduse eest.”

Mis üks tüdruk teab

Raamatu kaanekujundus on sinimustvalge ning raamatu tiitellehed juhatab sisse Priit Herodese kujundatud Harald Nugiseksi perekonnavapp sõnadega “Truu isamaale”.

Harald Nugiseks on maailmas ainus elusolev mittesakslasest Rüütliristi kavaler.

“See on imeasi, et Mari hakkas seda raamatut kirjutama. No mis üks tüdruk teab sõja värgist. Ma ei taha enam sellest rääkidagi, sest see on minevik ja olen selle unustanud. Käisin kaks korda Siberis ja ühe asja eest,” jutustas Nugiseks mõnusalt tugitoolis istudes. “Mul on ikka südamel olnud, et kooliharidus jäi sõja pärast nii napiks. Enne oleks pidanud kooli lõpetama ja siis sõtta minema. Aga see oli kamba värk, terve klassiga. Mõtlesime, mis sest kasu, et õpime, tuleb sõda, meid võidakse maha lasta. Enne tuleb vaenlane välja lüüa.”

Vana mehe soov on siiski omal kombel teoks saanud, sest kõrgkoolides õpivad tema lapselapselapsed.

Erukapten Harald Nugiseks sündis 22. oktoobril 1921 Järvamaal Säreveres Karjakülas Vanaõue talus. Õppis Türi aianduskeskkoolis ja Paide kaubanduskoolis. Asus 20aastase koolipoisina teenima vabatahtlikuna 185. Idapataljoni. 1942 sai Nugiseksist võitleja Eesti leegionis. Ta sai haavata 1943. aastal Neveli all.

Võitles Eesti eest

Idast tulnud vaenlase väed olid 1944. aastal hiigelsuured. Eesti sõjameeste võitlus Eesti eest Saksa mundris oli olude sunnil ainus võimalus neil aastatel.

Võtnud väeosa juhtimise üle, tegi Nugiseks võimatust võimaliku: 1. märtsil 1944 hävitati Narva lähedal kurnava lahingu tulemusena Va(a)sa-Vepsküla-Siivertsi sillapea. Järgnes vapruse tookord kõrgeim tunnustus, Raudristi Rüütlirist.

1945 detsembris sai sõjavang Nugiseksi saatuseks Siber, kust ta pääses Eestisse alles 1958. aastal.

1990. aastatel osales ta aktiivselt Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel ja riigi ülesehitustöös: muinsuskaitses, Tori kiriku taastamistöödes, Eesti sõjameeste liikumises.

Harald Nugiseks on ligi 30 aumärgi kavaler: ta on pälvinud sõja ajal kokku kuus suuremat autasu ja mitu väiksemat, saanud rohkelt teenetemedaleid, sealhulgas Pärnumaa vapimärgi ja Pärnu linna vapimärgi.

Nugiseks ise peab oma medalitest kõige tähtsamaks Eesti rahva tänumedalit, mille ta sai 2008. aastal.

Nugiseksil on kolm last, kuus lapselast ja kuus lapselapselast.

Raamat sõjasangarist ilmus Kanada Eesti naisseltsi ja USA Eesti ohvitseridekogu toetusel.