/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Maailma viimase elusoleva mittesakslasest Rüütliristi kavaleri, Eesti kaitseväe erukapteni Harald Nugiseksi elulugu kirjutati raamatuks. Igal ajaloohuvilisel on võimalik võrrelda seda, mida on Nugiseksist kirjutanud võõrad ja ta oma lapselapselaps Mari Süda. Nüüd on neli eestlasest Rüütliristi kavaleri kõik saanud raamatusse.
Kuigi Nugiseks on pälvinud ligi 30 aumärki, ei leia me nende hulgast tunnustust Eesti riigilt. Ise peab ta kõige tähtsamaks Eesti rahva tänumedalit 2008. aastast.
Et Eestit juhib sama koalitsioon, mis varemgi, pole suuremat lootust, et muutuks riiklik suhtumine meestesse, kes 1944. aastal üritasid maa taasokupeerimisele vastu seista. Peaministri poolpõrandaalune vastuvõtt vabadusvõitlejatele näitab pigem Eesti selgrootust ja argust korrata ikka ja jälle maailmale, mida need mehed meile tähendavad. Õigupoolest Euroopale samuti.
Kangelaslik vastupanu Maarjamaa kannasel andis oma panuse, sidudes märkimisväärse arvu Punaarmee üksusi, mis tormanuks teraslainena juba varem Euroopa peale. Sõja lõplikku tulemust ei suudetud siiski palju mõjutada, sest Riia all Läänemereni jõudnud punavägi oleks teinud osa Lätist ja kogu Eestist suure “koti”.
Paraku on mõnes mõttes märgilise tähendusega seegi, kuidas raamat Nugiseksist ilmavalgust nägi. Kanada Eesti naisseltsi ja USA Eesti ohvitseridekogu toetusel.
Kui trükikulude katmiseks oleks välja kuulutatud annetuste kogumine koos suuremate toetajate äramärkimisega, saanuks Nugiseksi raamatust rahva ettevõtmine, milleks rahast kahju poleks. Ent lõpp hea, kõik hea.
Kuigi Eesti riigi suhtumisest on kahju, jäävad suure sõja kangelased alatiseks rahva mällu ja aeg ei suuda pisendada nende kangelasteo suurust.