Jaan Lemendik: Perearstinduse põhiprobleem on meedikute vananemine

Foto: PP

Pärnu suurima perearstikeskuse juhataja ja kardioloog Jaan Lemendik ütleb, et inimesed valivad ihutohtri pigem töö- kui elukoha järgi ja maakonnakeskus on patsientide seas selgelt eelistatum kui pisiasulad.

Pärnu võib küll olla turistide sihtkoht ja maapiirkondadest paremas seisus, kuid arstide ja õdede puuduses Eesti meditsiinisüsteemis pole suvepealinn Lemendiku sõnutsi mingi erand. Pärnu perearstikeskuse doktorite keskmine vanus on üle 50 ja nad on ülekoormatud.

Uued tööturud Euroopas ja võõrsil pakutavad paremad palgad võtavad lootuse, et perearstisüsteemi tulevik oleks praegusest helgem.

Perearstid on viimasel ajal uudispildis päris mitme elevust tekitanud teemaga. Üks neist Eesti perearstide liidu soovitav visiiditasu. Kuidas Pärnu perearstikeskuse personal sellesse suhtub?

Visiiditasu teemat pole me arutanud ega arutagi enne, kui see on seaduslik. Praegune tervishoiuteenuse korraldamise seadus ütleb üheselt, et perearst visiiditasu võtta ei tohi. Kui perearst läheb koduvisiidile ja teenindab seal näiteks kaht haiget, võib ta tasu küsida ainult ühe patsiendi eest.

Ometi ongi enamasti nii, et kui minna üht haiget vaatama, jookseb vanaema teisest toast ja ütleb, et tal oleks retsepti, seda teist ja kolmandat tarvis, ning perearst teenindab ühe külastusega mitut patsienti.

Kas isegi oletuslikult ja teoreetiliselt pole visiiditasu jutuks tulnud?

Kui kõik arstid võrdsustada, peaks tasusüsteem olema sõltumata arstist ühesugune. Praegu see nii pole, sest aastate eest tehti poliitiline käik, et perearstidel pole õigust visiiditasu võtta. Nii et meie seda enne arutama ei hakkagi, kui perearsti visiiditasu pole seaduse kuju võtnud.

Mainisite koduvisiidil käimist. Inimestel on jäänud mulje, et perearstid patsiendi koju minna väga ei taha. On see nii?

Perearstid ei taha vaid mõttetuid sotsiaalsetel näidustustel koduvisiite teha!

Ometi teeb perearst nüüd vähem koduvisiite kui aastate eest.

Loomulikult. Polegi mõtet teha. Kui inimesel on väike nohu ja köha, miks peaks arst koju jooksma?

Aga miks, ütleme 20 aasta eest, perearst rohkem patsiendi juurde läks?

Siis oli sotsiaalse abituse koolitamine, et kõige eest peab vastutama arst ja haiguslehte ei saa muidu välja kirjutada, kui oled haige üle vaadanud. Praegu on haiguslehe väljastamine põhimõtteliselt sama, aga tööhõivega on lood teised.

Varem võtsid kõik gripihooajal oma “gripipäevad” välja ja seda sõltumata tegelikust haigusest, sest ega arstil olnud aega kõiki kraadida.

Näiteks üks mu kolleeg tegi aastaid tagasi gripihooajal 11 visiiti tunnis. Ta kuulas kõigil külastatavatel kopsud üle ja vaatas kurku ka, aga visiitidega viis ta haiguse ühest perest teise.

Kuidas pereõde või arst telefonikõne peale suudab otsustada, millise helistaja mure vajab koduvisiiti ja milline mitte?

Meil majas on esimene lüli registratuur, kes võtab kojukutse-kõned vastu. Teine on pereõde ja kolmas arst, kes mõlemad tunnevad oma piirkonna inimesi suurepäraselt.

Kui inimene on üks kord arsti petnud, peab arvestama, et enam arst koju ei tule. Koduvisiit on üldse arsti ja patsiendi vahelise usaldussuhte küsimus.

Miks kiirabimeedikud on kurtnud, et peavad tegelema terviseprobleemidega, mis on perearstide rida?

Ei saa kunagi päris täpselt klassifitseerida, mis on perearsti ja mis kiirabi töö. On inimesi, kes pole kunagi oma perearsti poole pöördunud või isegi ei tea, kes tema arst on, ja selline inimene ütleb erakorralise meditsiini osakonda (EMO) minnes, et perearstil on nii pikad järjekorrad, et üldse ei saa löögile. Või kutsub kiirabi välja, sest ta on niiviisi mugav, ta ei soovi ise vastuvõtule tulla.

Meilgi näiteks tuleb registratuuri “haigeid”, kes on jutu järgi peaaegu suremas ja küsivad erakorralist vastuvõttu. Tohtri juurde jõudes selgub hoopis, et neil on autojuhiloaks tõendit vaja.

Nii et inimene – mugav, nagu ta on, – läheb pigem EMOsse kui perearsti juurde.

Pärnu perearstikeskus on üks väheseid Eestis, kus on oma diagnostikavõimalused.

Mujal antakse perearsti juures saatekirjad pihku ja saadetakse haiglasse uuringuid tegema. Siis lähebki inimene EMOsse, ent seal ei saa samuti õhust öelda, mis täpselt viga on. Tehakse ambulatoorsed uuringud, röntgen- ja ultraheliuuringud. Kõik tehtud, kõnnib inimene rõõmsalt perearsti uksest sisse ja ütleb, et näe, mul leiti haigus, te pole leidnud. Aga kui inimene pole perearsti poole ise pöördunudki, siis kuidas olekski saanud leida?

Tuleb näiteks valutava puusaliigesega inimene ja ütleb, et liiges on juba kuus kuud valus olnud. Aga perearsti juurde tuli alles nüüd ja nõuab kohest pääsu vastuvõtule, sest liiges ei lase öösel magada. Kus ta varem oli?

Minu arvates võiks inimesed aru saada, et kolm nädalat pole järjekord, vaid aja kinni panemine. Üldjuhul on nii, et kroonilised haiged panevad alati korralikult aja kinni ja tulevad kohale, aga neile trügivad vahele nahaalsemad patsiendid.

Kui juuksuritoolis ei saa üheaegselt kaks inimest istuda, siis arstitoolis võib olla korraga neli?

On olnud juhtumeid, kus üks patsient on visiidil, teine toru otsas ja kolmas üritab vägisi kabinetiuksest sisse pressida.

Kas Pärnu perearstikeskuses on meedikud ülekoormatud?

Kui aja kinni pannud patsient jätab tulemata, ei juhtugi midagi, sest kõik meie perearstid töötavad ülekoormusega ja visiidile tahtjaid on ukse taga pidevalt.

Meil on keskuse nimistu ealine struktuur erinev. Selge, et eakamate ja krooniliste haigustega inimeste vastuvõtt kestab kauem.

Toon näiteks ühe oma patsiendi, kellel on aordiklapp proteesiga asendatud, koronaarid šunteeritud, soolevähk ja maksametastaas opereeritud, põievähki neli korda lõigatud ja viimati eemaldati unearteritest tromb. Kui palju võtab sellise haige vastuvõtt aega?

Ei saa võrrelda nimekirjas olijate arvu. Vastuvõtu raskusaste on väga erinev.

Ilmselt on uute perearstide pealekasv olematu.

Pärnu nagu kogu Eesti perearstinduse põhiprobleem on, et personal vananeb. Nii nagu elanikkondki.

Meie perearstikeskus saab novembris 15aastaseks ja noorim perearst hakkab 50-le lähenema. Kujutage ette, milline olukord on personaliga! Kolm inimest läks hiljuti pensionile ja kolm, kes asemele tulid, on kõik 50 ja vanemad. Ja kui teate mõnd head verevõtjat õde, võtaksime kohe tööle!

Täna tegin arvuti lahti ja esimene asi, mida lugesin, oli see, et kohe avaneb Austria ja Saksamaa tööjõuturg. Vahendusfirma otsib Saksamaale saksa keelt kõnelevaid arste tööle minimaalse netopalgaga 3500 eurot.

Ja kui uskuda Äripäeva, on Saksamaal kõige kõrgem meedikupalk laboratooriumiarstil, kes saab 26 000 eurot kuus. Radioloogil olevat 16 000 eurot.

Meil on tööjõu vaba liikumine ja avanevad riigid saavad meie arstidele rohkem lemmikuks kui Soome. Kui juba minna Euroopasse head palka teenima, siis Saksamaale, mitte Soome.

Ja ära ei lähe ainult arstid, vaid ka õed – puhtalt rahalistel põhjustel.

Kas teie juhitavast keskusest on mujale parema palga peale mindud?

Meie keskuse sooline ja vanuseline struktuur “õnneks” ei soosi äraminekut. Kui inimesel on siin pere, normaalsed töötingimused ning töö- ja puhkeaeg, lepib ta pigem natuke väiksema palgaga kui läheb välismaale. Perearstinduses on ka see eripära, et ametikohale saadakse avaliku konkursi kaudu, ametisse kinnitab ja vabastab sealt maavanem.

Nii et mis puutub patsientide nimistutesse, siis …

… võib ka Rakvere või Rootsi inimene olla minu nimistus. Kui mõni inimene käib perearsti juures “suhtlemas”, võiks tõesti arutada visiiditasu, sest kas on otstarbekas käia suhtlusvajadust arsti juures rahuldamas.

Tänapäeval ei vali inimene perearsti üldjuhul mitte elu-, vaid töökoha järgi. Kui Pärnu linnas on 1996. aastaga võrreldes elanike arv ligi 10 000 võrra vähenenud, siis meie keskuse patsientide arv mitte. Kujutan ette, et mõnest vallast pääseb siia paremini kui kohaliku keskuse perearsti juurde.

Norm oleks, et ühe arsti nimistus ei oleks üle 1500 inimese. Meil on keskmiselt 2000 inimest, neist umbes 1800 on kindlustatud. Ajakirjanduses on pakutud, et Eestis on lisandunud 36 000 ravikindlustuseta inimest, mis tähendab 36 000 “pead” vähem perearstidele. Sisuliselt oleme alafinantseeritud nagu kõik teisedki meditsiinierialad.

Arvatakse, et perearstid säästavad oma eelarvet, kui ei saada inimesi uuringutele. Kas vähem uuringuid = kokkuhoid perearstile?

See on äärmiselt vale arvamus ja see väärarvamine on levinud eriarstide hulgaski, sest nad ei saa meie rahastamissüsteemist üldse aru.

On pearaha ja baasraha, mille eest praksist ülal peetakse. Pearahas olevate uuringute hulgas on ainult uriiniproov, kliiniline vereanalüüs ja EKG. Need on nii odavad uuringud, mille pealt me kunagi kokku ei hoia.

Uuringuraha on vahend, mida perearst saab ainult uuringuteks kasutada ja uuringu teostajale maksta. Kui uuringuraha jääb alles, ei saa perearst seda endale, see jääb haigekassale. Seega on vale arusaamine, et perearst uuringutele ei suuna, ta ei võida sellest sentigi.

Jah, peame rangelt arvestust pidama, sest kui ületame uuringuteks ette nähtud summat, töötame kahjumiga ja peame uuringud pearahast tasuma.

Pärnu perearstikeskuses on 18 perearsti ja võin öelda, et me ei jäta ühtegi senti uuringuteks kulutamata, aga me ei kuluta ka üle. Tohtril peab selles osas mõistus peas olema. Pole mõtet teha kolm korda aastas ultraheliuuringut, kui inimene tahab teada, kas tema sapikivid on suuremaks või väiksemaks läinud. Või inimesel, kes on vaid kaks nädalat dieeti pidanud, kohe kolesteroolitaset mõõta.

Aga eks perearste ole igasuguseid ja veatuid inimesi teatavasti pole. Tohtri juurde, kes taob vastu rinda, et tema ei eksi kunagi, ei läheks mina iialgi. Inimene, kes oma viga tunnistab, areneb.



CV

 Sündinud 5. detsembril 1947 Rakveres.

Haridus:

 1966–1972 Tartu ülikool, arstiteaduskond, ravi eriala.

Täiendusõpe:

 1986 kardioloogi kutse.

 1995–1999 perearsti kutse.

 Koolitused välismaal.

Töökogemus:

 1972-1978 Pärnu linna haigla, jaoskonna terapeut.

 1978-1992 Pärnu linna haigla polikliiniku peaarst.

 1992-1996 Pärnu polikliiniku peaarst.

 1996-2002 AS Pärnu Perearstikeskuse juhatuse esimees.

 1998 - OÜ Pärnu Perearstide perearst ja juhataja.

 2003 - OÜ Kesklinna Tervisekeskuse juhataja.