Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/09/01/5786795t1ha946.jpg)
/nginx/o/2011/04/29/568293t1h7b3c.jpg)
Imanta Lember viib külalise Paikusel Seljametsa tee ja Põllu tänava ristis asuva maja ees vurava tillukese tuuleveski juurde ja ütleb, et see vihub siin vaikselt käia juba oma 30 aastat.
Rääkijal on täpselt meeles, et töö sai ette võetud ühel pühapäevahommikul, kui talle nüüd tuulikus kasutamist leidnud stantsitud metallitükid pihku juhtusid.
“Mäletan, et midagi ei olnud teha, hakkasin vaatama, mis neist teen, ja siis see mõte pähe kargas,” ütleb Saaremaalt pärit Paikuse mees. “Siuke haige ma olen.”
Hiljaaegu 80. sünnipäeva pidanud Lemberi põetav tõbi pole eluohtlik, pigem vastupidi.
Oma Paikuse kodu ees vuravast tuulikust kõnelemise lõpetab mees tõdemisega, et täpselt samasugune pärispukktuulik on tal Sõrves, töötab ja puha. Terve küla vilja jahvatamise valule ehk vastu ei pea, kuid väiksema majapidamise vajadustele lööb vastu küll.
“Tegin väiksed jahvekivid ja seal saab maged ka ära jahvatatud. Proovisin, aga terad olid viletsad,” muigab mees. Ja selgitab, et jahvekivid on veskikivid ja maged on linnased. Õlle tegemise alus.
Nimi liivlastelt
Üks tahab enne muude juttude puhumist veel selgeksrääkimist. Imanta. Nimi.
Selle nime kandja ütleb, et ega ta täpselt teagi, mis ja miks. Aga ta arvab.
Alguses oli ta küsimiseks liiga laps, aga kui ilmaasjade vastu huvi hakkas tundma, polnud enam võimalust mõndagi pärida.
“Ma ei saanud ju emaga eriti rääkida, ema suri varakult.”
Aga oletada võib. Et 1930. aastail valitses Eestis väga isamaaline õhkkond ja jälle olid ülimenukad Eesti muinasajast rääkivad Andres Saali jutustused “Vambola”, “Aita” ja “Leili”, tuleb nimepaneku põhjusi ilmselt sellest otsida.
“Mõntu koolis oli korralik raamatukogu ja ju loeti ning sealt see nimi saadi,” oletab muistsete liivlaste vanema nimega mees.
Arvata, et Metsapoole vanem Imant nopiti välja Läti Henriku Liivimaa kroonikast, oleks juba liiga ilus, et tõsi olla.
Muidugi paneb liivlaste vanema nimega mees veel nüüdki imeks, et miskipärast põlati Tallinna kesklinnas asunud Imanta tänava nimi pahaks ning see ristiti ümber Lenini ja Stalini preemia laureaadi Ants Lauteri nime järgi, kuid mis vanast asjast enam torkida.
Hea, et samas kõrval asuv Lehola Lembitugi kõlbas alles jätta.
Sundreis Saksamaale
Enda kooliaja, noorpõlve ja tüki küpset meheigagi suudab 1931. aasta 14. aprillil Torgu vallas sündinud saarlane uskumatult kokku suruda ja selle lausa üheainsa lausega ära rääkida: “Kui elu ruttu ära öelda, siis 13aastaselt olin Saksamaal ja 23aastasena olin Suur-Siberis.”
Saksamaale viimise osas ei olnud Lemberil vähimatki kaasa kõnelda: 1944. aasta novembris laaditi üle kolme tuhande noore ja vana sõrulase laevadele ja sõidutati Poola, Austria ja Saksamaa töölaagritesse.
Tagasi Kuressaarde jõudis siis juba 14aastane mehehakatis Molotovi-Ribbentropi pakti seitsmendal aastapäeval, aga kes siis sellest saatuslikust sobingust 1946. aasta 23. augustil suuremat teadis.
Küll on rääkijal hästi meeles Rügeni saarelt kohe pärast Saksamaa kapituleerumist hakatuse saanud kojureisi üksikasjad. See, kuidas saksmannid nende tarvis ühest mõisast hobused rekvireerisid – “Ju nad tahtsid meist lahti saada” – ja kuidas “vabastajad” needsamad setukad mandril oma äraaetud kronude vastu vahetasid.
Loomulikult on siiani silme ees itta aetud lõputud tõuloomade karjad, kuid ka Punaarmee karistamatusest joobunud võitlejate uue elu seemnekülv.
“Sõjaväelased olid päeval täitsa inimlikud, aga kust nad seda viina said: õhtul hakkasid nad naisi otsima ning siis olid laskmist ja nuttu kõik kohad täis.”
Vabatahtlikuna Siberis
Siberisse, nii uskumatult kui see ka ei kõla, suundus siis Kohtla-Järvel elanud ja töötanud Lember koos kolme semuga suisa priitahtlikult.
“1953. aastal suri Stalin ja Siberis hakkas inimestest suur puudus: hulk metsapunkte jäi päris seisma,” muigab mees nüüd poole sajandi tagust aega meenutades. “Kohtla-Järvelt korjati 60 inimese ringis, olime kolmekesi noored ja uljad Sõrve poisid, üks eestlane oli veel, mõtlesime, et mis see’s on: Saksamaal on käidud, mis see Venemaagi ära ole.”
Pealegi jäi sõidust arusaam, et suts Venesse, kuus kuud tööd ja suts tagasi. Taskud raha täis. Pool aastat pole ju noorena miski aeg.
Ehkki tegelikult elati ja töötati Bratskist saja kilomeetri kaugusele jäänud stantsija Turmas kaks lepinguperioodi, saadi aasta pärast tihedalt vangilaagreid täis pikitud kandist rahulikult tulema ja 1956. aastal oli Kuressaare tööstuskooli keevitajapaberitega maailmarändurist noorsand jälle Saaremaal tagasi.
Sellistest tükati eluohtlikest seiklustest, millised tuli kümmekond aastat varem Saksamaalt koju ekseldes läbi ja üle elada, noormehel seekord rääkida polnud. Ja see oli omast kohast hea.
Saarelt mandrile
Ent ega Imanta Lember sedagi kahetse, et ta peagi Saaremaad ründavate lainete soola põskedelt pühkis ja jäädavalt mandrile kolis. Liiati oli teinepool sündinud, kasvanud ja hariduse saanud suurel maal.
Esiotsa maanduti Pärnumaale Suurejõele, pärast Paikusele. Koju, kus Seljametsa tee ja Põllu tänava ristis asuva maja ees vurab tilluke tuuleveski, maja kõrval Saaremaalt toodud raadiomasti tüki tipus aga lippab hoopis suur tiivik.
Seda olla mees korda kümme maha võtnud ja jälle üles pannud, sest ega ta riigikogu liikmetest, kelle põhitöö paistab aeg-ajalt olevat seaduste parandamise seaduste koostamine, kehvem ole.
Hakatuses igavesti kobakas propeller on nüüd nii kerge, et meister tuleb selle vajadusel maha- ja ülestõstmisega üksi toime.
Paha on, et tormituulega võtab tiivik nii suure hoo, et ähvardab lennata üle aia kurja tegema, kuid sellegi vastu on rohi leitud: käsipidur.
“Käsipidur on hea asi, muidu ei jõua tiivikut ka tuulest välja keerata: tuule jõud on suur,” seletab meistrimees.
Esiotsa laeb see suur jõud masti jalamil seisvat kuivelementidega akuköksi, see omakorda annab väge masti küljes hingitsevale lambile, aga meistril on hoopis lennukamaid ideesid. Valgust tiivikuga majja küll ei too, selleks on vaja stabiilsemat voolu, aga miskit kütet võimaldab tuuleenergiat püüdev tiivik aretada.
“Olen uurinud kirjandust,” ütleb Imanta. “Vaja on poolteist tuhat pööret, aga võtta siit poolteist tuhat välja, siis peab olema ikka paras vidi peal.”
Ideed teostuvad
Mõtete ja nende teokstegemisega on Seljametsa tee ja Põllu tänava ristis asuvas majas lood selged: ideid ei loobita kuumade kartulitena peost pihku. Pealegi teab eluaeg masinate parandamisega tegelnud Lember hästi, et iga töö edeneb vaid siis, kui selle tarvis on riistad. Kõikvõimalikke riistu on aga täis nii Seljametsa tee ja Põllu tänava ristis asuva maja garaaš kui kõrvalhoone.
Mis riistadest, tilluke sepikodagi on omast käest võtta. Trei- ja höövelpinkidest rääkimata. Igasugu saed ja puulõhkujad veel pealekauba.
“Sõrves oli ühel mehel 18 kirvest, aga ütles, et kui ühe hakkaja veel saaks, võiks juurde osta küll,” naerab meistrimees oma masinapargi näitamise lõpuks. “Sõrve mehed on jutumehed, aga tal oli lapsi palju ja need vedasid kõik metsa laiali, nii et mõne aasta pärast polnud enam kolmegi kirvest.”
Imantal on ses suhtes kord majas: poeg toob lõhkumist vajavad puud kirve juurde, mitte ei sõiduta puulõhkumismasinat mööda ilma.
Vanarauda pole olemas
Enne kui majaperemees järgmise ukse avab, manitseb ta fotograaf Urmas Luike, et pidagu see pildistamisega korraks hoogu, selle ukse taga pole midagi üles võtta.
Ukse taga on linnavurle hinnangul vanaraualadu. Imanta ütleb aga sootuks muud. “Sõna “vanaraud” minu leksikonis ei ole. Tänapäeva noored teadvat, mis see sõna tähendab, mina ei tea,” tähendab ta.
Nii on meistril sellesse kuuri alatihti asja, pealegi olevat tal kaunis täpne ülevaade, mis näilisest kaosest leida võib.
“Kui hakkad tegema, siit ikka midagi ikka leiab. Töötasin 30 aastat mehaanikuna, ilm oli lagunend rauda täis. Olen ähvardanud, et peab kõik ikka laiali kupatama, aga ega ta lõpuni veel täis ole,” lausub mees.
Vanakraami jutu peale märgib rääkija, et poeg olla vahel hurjutanud, et mis taat risuga mässab, võiks ju mõne kiiskava iluasja valmis teha, aga taadil on selle kohta oma seisukoht.
Puhta muidu käes trenažöör
“Minu põhimõte on see, et elu on nii lühike, et kui hakkan ilu taga ajama, siis ma ei jõuagi midagi tehtud – peaasi on tulemus. Nüüd on ju nii moodsad asjad, aga see, mis ma ise teen, käib oma pere jaoks küll,” arvab ta.
Kuid sedasigi jääb hulk asju, mis praegu veel mõttes, paratamatult tegemata.
Küll on valmis paar kahe esirattaga jalgratast, lõpetamist ootab auto diiselmootoriga traktor, millega meister peab plaani hakata oma Saaremaa kodu metsaalust risust koristama.
Seni kuuri all aina juppe külge saavale vägevale masinale tuleb veel hing sisse saada, kõrvalhoone räästa all koha leidnud trenašööriga seda muret ei ole.
Meistrimees kargab riistale krapsakalt turjale ja kukub nii hoogsalt vehkima, et aparaadi küljes lambike hiilgama lööb ja mõõteriista seier tantsima hakkab.
“Kui neli kilti täis saab, on nagu Sindis käidud. Naistele, kes tahavad oma figuurat arendada, oleks see hea,” ütleb mees oma kätega meisterdatud vahendit rahule jättes.
Kodus internetiavarustel ekseldes leiab lehemees, et fitness-trenažöör, mis Imantale üksnes töövaevaga kätte tuli, maksab poest ostes kopsakat raha: tutika ja niklist kiiskava Elliptical Bike Supreme hind on 279.90 eurot. Ehk vanas rahas ligilaudu neli ja pool tuhat krooni.
Prantsuse naiste liigutus
Ent “figuura” kohta on Paikusel Seljametsa tee ja Põllu tänava ristis asuva maja peremehel muudki lausuda. Iseäranis seejärel, kui ta on imestanud heas toitumuses linnavurle punnitavat vöökohta.
“Oh kurat, mul on üks hea prantsuse naiste liigutus, aga see sobib meestele ka,” teatab majaperemees ülesöönud linnasaksale. “Urmasel pole tarvis, aga sulle kulub juba ära: prantsuse naised hakkasid nii oma säärejooksu taga ajama, pärast selgus, et võtab kõhu ka ära – mina teen seda ka vahel.”
Prantsuse naiste liigutus on lihtne: läbi nina aeglaselt sisse hingates ja varvastele tõustes tuleb õlad taha suruda ning õhulihased trimmi tõmmata. Kui kops on punnis ja kõhunahk vastu selgroogu, tuleb õhk tasapisi täistallale laskudes jälle vabaks lasta ja kõike otsast alata. Palju kordi. Et liigutusest tõuseb tulu, on Imanta peal kõige paremini näha. Kuid ega soliidse kaelasidemete kogu omanikul sobigi teistmoodi välja paista.
“Mina olen ikka lipsupoiss, mõni ei pane elu sees kaela,” ütleb pealt 80 aasta ilma ja inimesi näinud mees. “Üks kiki on ka, punane, see mulle istub, oli juubeli ajal kaelas,” tõdeb Imanta Lember.
Kuldsete kätega härrasmeeste asi. Enne järgmist tööd korraks libliklipsuga toretseda.