Major Hengo Tulnola VR I/3 – sõjamees, arhivaar ja asko

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Hengo Tulnola 6. jalaväerügemendi ohvitserina.

FOTO: Eesti sõjamuuseumi arhiiv

Peatselt saabuva Eesti Vabariigi juubeliaasta künnisel on paslik meenutada kunagisi suurkujusid ja ammustel aegadel pühendunult Eesti asja ajanud inimesi. Üks selline mees, kellele kindlasti ei ole liigset tähelepanu osaks saanud ja kelle sünnist möödub tänavu 120 aastat, on Pärnuga tihedalt seotud Hengo (algul Hugo) Tulnola (1922. aastani Tsuhna). Isik, kes seadis Eesti rahvuslikud huvid alati kõigest kõrgemale ja keda Nõukogude okupatsioon ei suutnud koolutada oma kõige õelamategi trikkidega.

Tulnola sündis 16. oktoobril 1897 Võrumaal Navi külas talurentniku peres. Kooliteed alustas ta Väimela Rammuli algkoolis ja jõudis õpingutega Võrru evakueeritud Riia Aleksandri gümnaasiumi, mis jäi aga esimese ilmasõja tõttu lõpetamata. 1916. aasta suvel mobiliseeriti Tulnola Vene keisririigi sõjaväkke. Sellele järgnes teenistus sõdurina 179. jalaväe tagavarapolgus Novgorodi kubermangus, õppimine Oranienbaumi lipnikekoolis ning teenistus nooremohvitseri ja rooduülemana 137. jalaväe tagavarapolgus Pensas.

Kui 1917. aasta sügisel haarasid Venemaal võimu enamlikud revolutsionäärid, naasis Tulnola Eestisse ja teenis Saksa okupatsiooni alguseni rühmaülemana peaasjalikult Võrus dislotseerunud Eesti pataljonis. Sõjaväeteenistuse lõppedes siirdus ta tagasi isatallu.

Tagasi üles