Camp Bastion – sõjasadam kesk kõrbe

Baasi ülema asetäitja, 1. jalaväerügemendi kolonelleitnant Adam Foucar. Foto: Asso Puidet

Briti kuninglike õhujõudude lennuki TriStari salong mattub pimedusse. Läbi nõgimusta öö Afganistani lõunaossa jääva Helmandi provintsi suurima liitlasvägede baasi Camp Bastioni poole teel olev lennuk on nüüd Talibani võitlejate rakettidele kättesaadavas kõrguses.

Ainsaks valgusallikaks lennukisalongis on briti sõdurite kiivritel tuhmilt helendavad fosforribad ja piki salongi põrandat jooksvad rohekassiniselt kumavad liistud, mille tontlikus valguses joonistuvad välja kiivrites ja kuulivestides kogude piirjooned. Nad vaevu liigutavad selles lämmatavas vaikuses, mis koos pimedusega maad on võtnud. See on just see hetk, kui nii mõnigi neist võib vaadata sügavale enda sisse ja küsida: “Kuhu, kurat, ma teel olen?”

Lennuki viimased neli tundi raevukalt möiranud mootoridki on lülitatud vaiksemale tuurile. Kohati on kuulda vaid tuule vihinat, kui sadu sõdureid mahutav teraslind tumeda varjuna maa poole tuiskab. Vaikus on ängistav. Ent veel hirmsam oleks, kui vaikelu katkestaksid plahvatuse kärgatus ja rebeneva terase kriiskav heli.

Ajavoog on sellesse pimedusse ja vaikusesse takerdunud. Olukorras, kus salongi aknad on kaetud, mistõttu on võimatu öelda, kui kaugel on maa, ja lennuki manöövritest annavad märku siseorganite ümberpaiknemine kõhuõõnes ja rindkeres, tunduvad minutid nõrguvat tundidepikkuseks.

Ühtäkki läbib lennukikeret rida raputusi. Siis lubab veerevate rataste mürin uskuda, et hommikul Inglismaalt Oxfordi lähedalt Brize Nortoni lennuväebaasist alguse saanud ja koos vahemaandumisega Küprosel enam kui kümme tundi kestnud taevane teekond on läbi.

Otsekui tervituseks haarab lennukiuksest väljunud oma embusesse soe, liivateradest küllastunud kõrbetuul, mis ei hooli sellest, mis värvi on munder, ega küsi, kas ja millist jumalat sa kummardad.

Konteinerid ja telgid

Veel seitse aastat tagasi laius siin, provintsi pealinnast Lashkar-Gahist neljakümne kilomeetri kaugusel loodes, inimtühi kõrb, kuhu sattus ehk vaid mõni üksik eksinud kitsekarjus.

Nüüd on keset seda tühjust kerkinud väikelinna mõõtu, pealt kolmekümnel ruutkilomeetril laiutav laager, kus elab ja töötab ligikaudu 25 000 inimest. Ehk siis rohkem, kui on Viljandis elanikke.

Siinne lennuväli aga, kus iga päev maandub ja tõuseb õhku keskmiselt 700 lennumasinat, võib konkureerida ükskõik millise rahvusvahelise lennusõlmega.

Arhitektuuri poole pealt domineerib laagris suurte, veel suuremate ja hiigelsuurte telkide kõrval konteinerarhitektuur. Neist on kokku pandud nii elamud kui sööklad, kirikud ja käimlad, haigla ja vangla.

Konteinerite suure kontsentratsiooni tõttu meenutab laager mõneti hiiglaslikku sadamat, täpsemalt sõjasadamat. Mõnes mõttes see just nii ongi. Jõuab ju sõda Helmandi provintsi suuresti läbi Camp Bastioni, kuhu saabub sõjatehnikat ja sõdureid nii Taanist, Inglismaalt, Eestist, Gruusiast kui Ameerikast.

Seal läbivad sõdurid spetsiaalse treeningu, enne kui nad liiguvad edasi mõnda patrull-laagrisse, mida kogu provints on täis tikitud. Camp Bastioni esmane ülesanne on aga eesliinil, patrull-laagrites ja kontrollpunktides võitlevate meeste varustamine kõigega, mis neil vaja võib minna. Olgu selleks siis tuletoetus lennukitelt ja helikopteritelt, laskemoon või puhas vesi ja söök.

Sõdurite toetamiseks on igal sõdival riigil Bastionis oma NSE (National Support Element) ehk rahvusliku toetuse element.

Tiivulised sõjasaadikud

Magalate, NSEde, laoplatside ja teiste eduka sõja pidamiseks vajalike rajatistega koormatud krunte ümbritsevad samas laagri territooriumil asuvas betoonitehases toodetud mitme meetri kõrgustest betoonplokkidest kokku lükatud müürid, keerdus okastraadiga palistatud traataiad või kruusaga täidetud kottidest ehitatud poolteise meetri kõrgused vallid – piisavalt tugevad, et kinni pidada killud, juhuks kui mõni vaenulike vägede lendu lastud rakett peaks laagri territooriumile langema.

Tõsi, viimasest Bastioni vastu korraldatud rünnakust on möödunud juba paar aastat. Kui poleks päeval ja öösel laagri kohal tiirutavaid koptereid, mis seal tolmu üles keerutades kas haavatute või haigetega maanduvad, ei saaks arugi, et kusagil mitte väga kaugel rebivad miinid inimkehade küljest jäsemed ja vihisevad kuulid, mis nagu kõrbetuulgi ei vali pooli ega hooli, kelle elule nad punkti panevad.

Kaitserajatistega varjatud kvartalite vahel jooksevad pikad sirged teed. Enamik neist kruusakattega, ent viimastel aastatel on peamised tuiksooned kaetud asfaldiga. Oluline insenertehniline edusamm liivasel ja tolmaval pinnasel, millel on vastik omadus vähegi tugevama vihmasajuga mudamülkaks muutuda.

Afgaan esimesena

Enamik Bastionisse sisse kirjutatutest kannab mundrit ja relva. Et aga sõjavägi saaks keskenduda sellele, milleks nad Afganistani tulnud on, ega peaks ennast koormama rutiinsete, mitte armeega seotud ülesannetega, on baasi ehitamisse ja käigus hoidmisse kaasatud tsiviilettevõtteidki. Suurim teiste seas gigaorganisatsioon KBR.

Korporatsioonide värvatud sinistes või punastes tunkedes abitöölised pesevad pesu ja nõusid, siluvad ja rajavad teid, kannavad hoolt elektrisüsteemi ja puhtuse eest, ühendavad kanalisatsioonitorusid kokku ja lahti jne.

Paljud neist töömesilastest on siia soliidse palgatšeki lootuses saabunud piiritagusest Pakistanist, endistelt Nõukogude Liidu aladelt, Euroopast, kolmandatest riikidest ja mujalt.

Hiljuti hakati töölisi palkama afgaanide hulgastki. Seda sotsiaalprogrammi “Afgaan esimesena” kaudu. “Sellel on mitu põhjust, aga põhimõtteliselt peaks see andma neile oskused, mida nad saaksid kasutada ka tsiviilmaailmas,” märkis baasi ülema asetäitja, 1. jalaväerügemendi kolonelleitnant Adam Foucar.

Ometi hoitakse afgaane eemal ametikohtadest, kus neil oleks ligipääs relvadele või laskemoonale. “Seda nii meie kui nende enda kaitseks: on ju alati risk, et isegi kui nemad on meile lojaalsed, võidakse nad oma perede kaudu panna surve alla, nii et nad on sunnitud tegema midagi vastu oma tahtmist meie vastu,” selgitas Foucar.

Eesmärk ühendab

Aastate jooksul on Bastioni seda ümbritseva kõrbe arvelt tublisti laiendatud, nii et meetritekõrgused paksud vahitornidega hallid betoonmüürid, mis kunagi laagrit piirasid, on nüüd jäänud sügavale laagri territooriumile.

Esmaasukate tarvis – nende seas olid eestlasedki – rajatud Bastion number ühe kõrvale on nüüdseks kerkinud bastion 0, 2 ja 3. Kolmandat kasutatakse peaasjalikult treeninguteks, mistõttu seal infrastruktuuri napib.

Samas toimub laagrisisestel veel asustamata aladel vilgas ehitustegevus. Mürisevad buldooserid lükkavad siledaks alasid, millest peatselt saavad laagriplatsid sõjatehnikale, treeningväljakud või järjekordsed elamukvartalid. Teerullid siluvad asfalti, kraanad tõstavad paika betoonplokke. “See on pigem täiendamine ja ümberstruktureerimine, mitte laagri laiendamine,” on Foucari sõnul siiski ebatõenäoline, et ehitatakse ka Bastion 4.

Camp Bastioni kõrval, teisel pool ligi poole kilomeetri laiust tühermaad asub ameeriklaste baas Camp Leatherneck, kus baseerub ligikaudu 8500 sõjaväelast. Ameeriklaste naabriks on aga Afganistani rahvusarmee (ANA) laager, kus briti sõjaväelaste karmi käe läbi taotakse adrad mõõkadeks ehk vormitakse Afganistani meestest enne lahingutsooni saatmist sõdurid.

Laagrid on küll eraldi juhtimise all, kuid teevad, nagu Foucar kinnitas, lõpliku ja ülima eesmärgi saavutamiseks tihedalt koostööd.

Kõik kolm laagrit on omavahel ühendatud ja nende vahel võib vabalt liigelda. Peab ainult meeles pidama, et Camp Bastionis, kus vaatamata sellele, et laager inglastele kuulub, on liiklus parempoolne, kehtib Euroopa liikluskultuur, Leatherneckis aga Ameerika oma.

Kahe liikluskultuuri põhierinevus tuleb Foucari selgitusel kõige ilmekamalt välja neljasuunalistel ristmikel. Kui Inglise poolel on esmaõigus peateele liiklejal, siis Ameerika territooriumil jäävad ristmikul kõik toppama, misjärel hakkab liikuma see, kellel kõige kiirem on.

Papp ringleb

Laagri territooriumil on puurkaevudega varustatud veepuhastusjaam, kus peale kohalikus kanalisatsioonis voolava vee filtreerimise toodetakse laagri ametlikku jooki – liitrisesse pudelisse villitud joogivett “Bastioni parim”.

Laagrisse püstitatud neljas sööklas toitlustatakse kolm korda päevas tuhandeid inimesi. Suurim koormus lasub Bastion 1 sööklal, kus iga päev toitub kolm korda päevas üle 4000 inimese.

Inglaste veebipäeviku ukfor-cesafghanistan andmetel kulub sellise hulga inimeste isu rahuldamiseks igal nädalal 8,8 tonni kartuleid, 1,4 tonni vorstikesi, 2,3 tonni peekonit, 5,9 tonni veiseliha ja 12,7 tonni kanaliha.

Baasis on neli esmatarbekaupa, meesteajakirju, karastusjooke, riideid, meeneid ja kõikvõimalikku militaarvarustust pakkuvat kauplust. Kaks neist kuulub inglastele, üks taanlastele ning üks ameeriklastele. Tark sõdur teab, et tehnikat tasub osta ameeriklastelt, sigarette taanlastelt ja hügieenivahendeid inglastelt.

Kohalikku kultuuripärandit kandvat kola, rõivaid ja laias valikus kahtlase päritoluga tehnikat, filme ja muusikat pakuvad laagris oma pisikesed, maast laeni nodi täis laotud turuhooned avanud afgaanid. Ja kauplema on nad kanged mehed.

Maksevahendina kehtib kogu laagri territooriumil USA dollar. Kusjuures metallraha ei tunnistata. Müntide asemel antakse kaupluses peenem vahetusraha tagasi papist, militaristlike sümbolpilte kandvates litrites. Sellel on kaks põhjust: esiteks on metallraha siia transportida kulukas, teiseks ei ole sõduri tervisele kõige parem, kui tal patrulli ajal metall taskus kõliseb.

Inglaste territooriumil on üles seatud Pizza Huti esinduskonteiner. Samal, omamoodi kaubandustänaval, tegutseb sõduribaar Heroes. Alkoholi, mis kogu laagri territooriumil rangelt keelatud, seal ei müüda. Küll võivad meie aja kangelased lõõgastuda piljardit toksides või videomänge mängides.

Kokkuvõttes ei jäta laagris pulbitsev elu kuidagi muljet, et seda sõjakat ja hästi toimivat kõrbelinna, mis kunagi ei maga, kaduvikku varisemine ähvardab. Ometi just nii see on.

Lahkumisele veel vara mõelda

Juba aastal 2014, kui ISAF ehk rahvusvaheline julgeoleku abijõud Afganistanis oma missiooni lõpetab. Vägede järkjärgulise 2014. aastaks välja viimise plaan sai ametliku heakskiidu möödunud aasta lõpul Lissabonis NATO tippkohtumise raamistikus peetud ISAFi riikide kohtumisel.

Ent nagu Foucar elutargalt nentis, ei saa iial kindel olla, et selle maailma vägevad – poliitilised ja sõjalised liidrid – oma seisukohti ümber ei hinda.

Teisalt jälle on laagri, kus minimaalselt püsivaid rajatisi, ehitamisel juba sellega arvestatud, et kunagi koidab päev, mil kõrbesse toodud kraam tuleb kokku pakkida ja minema viia. “Praegu on sellele veel vara mõelda,” märkis Foucar.