Karmo Tüür: Venemaa tööliste-talupoegade miilitsa politseistumise eripärad

Karmo Tüür. Foto: PP

Kes mäletab, kui Eestis taastati politsei ametinimetus? Kui palju oli kurjustavaid kommentaare miilitsa ümbernimetamisele politseiks, halvustavaid hüüdnimesid ja lihtsalt kõveraid muigeid. Kõik see on lapse lalin, võrreldes Venemaal toimuvaga.

Pool aastat tagasi seadusemuudatuse ettepanekuga alanud protsess hakkab nüüd jõudma elluviimiseni. Mitte iga miilits ei pea politseinikuks saama, vaid ainult parimad – nii kõlab loosung.

Parimate väljasõelumiseks on mõeldud atesteerimine, mille käigus peaks kasutatama koguni valedetektorit – sellega varustati kiirkorras kõik suuremad üksused. Ikka selleks, et selgitada välja korruptante ja kuritegeliku maailmaga liig tihedalt sõbrustavaid isendeid.

Mitmekihilised eesmärgid

Ametlik eesmärk on vähendada miilitsa koosseisu 20 protsenti (kuni 1,2 miljoni inimeseni) ja suurendada seeläbi allesjääjate palka (nooremohvitseridele keskmiselt 30 000 rubla ehk 750 eurot). Poolametliku teise eesmärgina soovitakse leevendada miilitsa/politsei kui peamise korruptandi kuvandit.

Mitte väljaöeldud, aga nähtavaks tulemuseks on lahti saamine tervest pilvest miilitsakindralitest, kelle lõputul himul erisoodustuste, vilkurite ja muidu hõlptulu järele püsibki suuresti praegune kurb pilt “pagunitega kurikaeltest”.

Suureks pealisülesandeks on reform reformi enda pärast. Et praeguse presidendi meeskond taob moderniseerimise trummi, toimib igasugune nähtav muudatus eesmärgina omaette.

Järjekordses aruandekõnes kõlaks väide “jõuorganite puhastamisest” pisut õõnsalt. Kuid nime- ja vormivahetus on midagi, mis jääb ajalukku. Vähemalt mõneks ajaks.

Ühiskond kardab muudatusi

Vaidlus ümbernimetamise teemal oli uskumatult laiaulatuslik ja tuline.

Vene ühiskond on tavaliselt võimu kõikvõimalike reformikavade suhtes skeptiline, pigem õlgukehitav kui kaasarääkiv. Seekord aga haarati rahval kinni tundlikust kohast. Miilitsa, eriti liiklusmiilitsa teemal hammaste teritamine kuulub siiani Venemaal hea tooni juurde.

Mingis mõttes võib öelda, et kogu protsess algas juba poolteist aastat tagasi, kui 2009. aasta sügisel pöördus video vahendusel peaminister Vladimir Putini poole Vene miilitsamajor Aleksei Dõmovski. Videost ja mehest endast sai sensatsioon ning mis eriti oluline, Dõmovski poolele asusid tema enda kolleegid. Seadusetus miilitsa ridades, väljapressimine ja korruptsioon – seda ei saa ju keegi heaks kiita.

Kõik, ka kõrged miilitsategelased ise, tunnistavad muudatuste vajalikkust. Kuid niipea, kui selgus, et uue seadusega plaanitakse jõuorganeile anda uusi ja laialdasemaid volitusi, hakkas ühiskond ärritunult undama.

Teravaim vaidlus käib mõistagi teemal, kas ja millistel tingimustel peaks politseinikel olema õigus siseneda korterisse või võtta enda kasutusse sõidukit.

Lõpetuseks tuleks tagasi loo alguses räägitud mäletamise juurde.

Kui Eestis aitas kollektiivne mälu politseiks tagasinimetamisele tublisti kaasa, kipub Venemaal asi kohati vägagi teisiti olema. Pikantsust lisab ettepanek, et endise miilitsa poole peaks edaspidi pöörduma tiitliga “härra”.

Venemaa läänepoolsetel aladel mäletatakse politsei nime all midagi muud kui tublit korrakaitsjat. Teise maailmasõja ajal Saksa võimu alla jäänud aladel kisub paljudel seepeale hoopis rusikas rulli.

Kohalikus ajakirjanduses võib politseiks ümbernimetamise uudiste all kohata tihtipeale kommentaare: “Kui mu partisanist vanaisa teada saaks, et politsei on jälle tagasi, siis ... !”

Vanale, tihti nõukogude propagandast tulenevale vihale lisandub kiirelt uus kiht. Need militsionäärid, kes reformi käigus töö kaotavad, saavad koos lähedastega toimuvat veel kaua kiruda. Töötuks jääb hulgaliselt inimesi, kel on sidemeid ja oskus relva kasutada.

Kuid eks kõik emotsioonid lähevad mööda. Ühel heal päeval ei pane keegi enam imeks, kui nii siin- kui sealpool piiri tervitavad üsna ühte nägu vormikandjad.