Riigirahanduse probleeme ei saa lükata järgmiste põlvede kaela

Rahandusminister Jürgen Ligi. Foto: PP

Eesti, Euroopa ja kogu maailma majandus on ületanud või ületavad viimaste kümnendite kõige sügavama ja järsema majanduslanguse. 2011. aastal võime euroalal ja Euroopa Liidus oodata eelmisel aastal alanud kasvu jätkumist, mis ulatub 1,5 protsendini. Iseenesest ei ole see kasv liiga aeglane, olles eraldi võetuna lähedane Euroopa potentsiaalsele kasvule ehk majanduse keskmisele, loomulikule kasvutempole.

Siiski jätab kriisist väljumise tempo paljudes riikides soovida, arvestades kriisi sügavust. Õigustatud on küsimused, kas majanduslangus on püsivalt mõjutanud maailmamajandust, kas arenenud riikide tööpuudus jääb pikemaks ajaks kõrgemaks kriisieelsest tasemest ja majanduskasv optimaalsest madalamaks.

Problemaatiliseks teeb arenenud riikide majandusolukorra kriisi ületamise eest makstud hind. Nii USA kui ELi avaliku sektori võlg suhtena sisemajanduse kogutoodangusse (SKT) on ületanud või ületab 90 protsenti. Kunagi varem pole valitsussektori võlg suurtes arenenud riikides rahu ajal nii kiiresti ega nii kõrge tasemeni kasvanud. Seetõttu on raske prognoosida maailmamajanduse arengut, kui suurriikide valitsused astuvad samme võla piiramiseks.

Kõiki neid riske arvestades on oluline tagada Euroopa senisest jõudsam areng. Euroopa ja euroala peavad suurendama kasvupotentsiaali ning tegema kõik, et finantskriis ei korduks. Seda peame ka ise silmas oma strateegiaid ja tegevuskavu koostades.

Eesti jooksevkonto on ülejäägis

Euroopa majandust ohustavate riskide taustal on Eesti viimase aasta areng olnud seda hinnatavam. Eesti on väljunud kriisist struktuurselt tugevamana ja eelolevatele aastatele võime vaadata mõõduka optimismiga. Ekspordi, tööstustoodangu ja tootlikkuse kiire kasv algas eelmise aasta alguses ning jätkub 2011. aastal.

Eesti jooksevkonto on ülejäägis ja toodete ja teenuste väljavedu ületab importi. See kinnitab ühiskonna ja majanduse soovi, tahet ja oskusi oma tegevust ümber korraldada ning toime tulla kiiresti muutuvates oludes. Peale tööstuse ja toodete-teenuste ekspordi kiire kasvu suureneb 2011. aastal sisenõudluse ehk investeeringute ja tarbimise osa majanduskasvus.

Vaadates tagasi valitsuse poliitikale kriisi läbimisel, on selge, kui tähtis oli hoida eelarvet tasakaalu lähedal, vältida riigivõla kasvu ja ühineda euroalaga. Väikeses ja avatud majanduses – ning vastutustundliku majanduspoliitika puhul üldisemalt – ei ole mõtet rääkida valitsuse aktiivsest rollist sisenõudluse kunstlikul ja ajutisel stimuleerimisel.

Majandus- ja rahanduspoliitika peamine eesmärk on hoida riigi usaldusväärsust keeruliselgi ajal ja luua eeldused majanduse kohanemiseks muutuvates oludes. Ainult niimoodi on võimalik tagada investorite usaldus, tootlike investeeringute jätkumine ja töökohtade loomine. Ainult niimoodi on tagatud Eesti püsiv ning avatud ühiskonna põhiväärtustele tuginev areng. Riigirahanduse probleeme ei saa lükata järgmiste põlvede kaela, nendega tuleb tegelda kohe.

Viimaste aastate kogemus ei rõhuta ainult kriisi haldamise tähtsust, vaid selle ennetamise olulisustki. Kriisieelsetel aastatel kogutud reserv võimaldas majanduslanguse ajal rahastada riigi kulutusi ega seadnud eelarve täitmist sõltuvusse rahaturgude kõrgetest intressidest. Vaatamata tulude langusele, suurenes hariduse ja aktiivse tööturupoliitika meetmete, sealhulgas täiendusõppe ja palgatoetuste rahastus, 2009. aastal tõusis riikliku pensioni määr.

Eesti valitsussektori investeeringud on viimastel aastatel pidevalt kasvanud ja tõukefondide kasutamisel oleme olnud ühed tulemuslikumad kogu ELis. Nende sammude tulemusena suutis eelarvepoliitika majanduse kohandumist oluliselt toetada ja kriisi mõju leevendada. Hinnanguliselt moodustas 2008. aasta eelarvepoliitiline stiimul nominaalse eelarvepositsiooni põhjal 5,4 protsenti SKTst.

Üleilmses majanduskriisis oli Eesti üks neist riikidest, mis kindlalt järgis jätkusuutlikku arengut toetava poliitika põhimõtteid. Me rakendasime avatud ühiskonda ja ettevõtlikkust toetavaid meetmeid, mis vastavad meie käsutuses ressurssidele. Sihikindel eelarve konsolideerimine, eriti 2009. aasta teises pooles, usaldusväärne pangandus ja struktuurireformid lubavad nüüd kasutada kohanemisvõimest tulenevaid eeliseid.

Eelarvestrateegia

2011. aasta poliitika planeerimise tsüklit alustasime uue ja tervikliku töökorraldusega. Eelmisel neljapäeval kiitis valitsus heaks rahandus- ja majanduspoliitika põhidokumendina riigieelarve strateegia aastateks 2011–2015. Eelarvestrateegial põhinevad valitsuse heakskiidu saanud Eesti stabiilsusprogramm ja Eesti konkurentsivõime kava, mille alusel ELis ja euroalal hinnatakse poliitika vastavust Euroopa ühistele eesmärkidele.

Riigieelarve strateegia sätestab valitsuse üldiseks majanduspoliitiliseks eesmärgiks tasakaalustatud ja kõrgel lisandväärtusel põhineva majanduskasvu. Ettevõtluskeskkonna arengu ja tööturu paindliku toimimise toetamise kaudu suurendame majanduse pikaajalisi kasvuväljavaateid. Järgmiste aastate eelarvepoliitikast soovin välja tuua neli põhimõtet.

Esiteks, valitsussektori eelarve viiakse ülejääki 2013. aastal ja jääk suureneb ühe protsendini SKTst 2015. aastaks. Seejuures on valitsussektor kogu perioodi vältel struktuurses jäägis: majandustsüklit arvestades on riigi tulud ja kulud juba praegu tasakaalustatud. Ülejääk on eriti oluline rahanduspoliitika pika perspektiivi ülesannete taustal, millest peamine on rahvastiku vananemisega seotud kulude rahastamine eelolevatel aastakümnetel. Eelarve struktuurse ülejäägi üldeesmärk on ühtlasi kooskõlas euroala raamistikuga.

Teiseks, kogu programmiperioodil hoitakse valitsussektori netovara taset ehk likviidne vara ületab võlakoormust. Vara ja kohustuste vahe lähiaastatel küll väheneb, ent 2015. aastast alustatakse vara kasvatamist, et tagada Eesti majanduse stabiilne areng.

Kolmandaks, maksukoormus alaneb majanduslanguse eelsele tasemele ja eelkõige langevad tööjõuga seotud maksud. Maksukoormust vähendavad nii kohustusliku kogumispensioni maksete taastumine 2012. aastaks kui kompensatsioonid maksetega jätkanuile. Et tõsta töö tasuvust, langetab valitsus tulumaksu määra 20 protsendini ja kahandab töötuskindlustusmakse määrasid. Kokkuvõttes alaneb maksude suhe SKTsse 2015. aastaks 31,1 protsendini, võrreldes 33,5 protsendiga SKTst 2010. aastal.

Neljandaks, vaatamata kergemale maksukoormusele, kasvavad riigi tulud. Maksutulud suurenevad aastatel 2012–2015 keskmiselt kuus protsenti aastas. Maksulaekumisi tõstavad kiirenev majanduskasv ja kasvav tööhõive.

Peale selle toetavad riigi tulusid äriühingute dividendid, lisanduv tubakaaktsiisi tõus 2013. aastal ja tulumaksusoodustuse ülempiiri alandamine. Riigiasutuste tegevuskulude kasvu ei plaanita ja investeeringute maht eelarves kasvab igal aastal.

Koostöö euroalas

Eesti poliitika on aastaid olnud kooskõlas euroala sisuliste nõuetega ja põhinenud rahapoliitika ja panganduse väga tihedal lõimumisel ELi ja euroalaga. 2010. aastal oli Eesti väikseima võla ja eelarvepuudujäägiga riik ELis, kus taas oleme üks kiiremini kasvavaid majandusi.

Eesti kogemus kriisis käitumisel ja sellest väljumisel on üks näiteid, kuidas europiirkonna riik peab kohanema muutunud majandusolukorraga. Vastutustundlik, ülejäägile keskendunud eelarvepoliitika ja majanduse kohanemisvõime peavad saama normiks kõigis euroala riikides.

Paljud avalikkuse tähelepanu pälvivad probleemid ja riskid ei ole omased kaugeltki kõigile ELi ja euroala riikidele. Eesti peamiste majanduspartnerite olukord on hea. Saksamaa, Rootsi ja Soome kasv avaldab muljet, eelarve on kindla kontrolli all ja majanduse struktuur üldiselt tasakaalus. Ühelt poolt on nende tugev eksport konkurentsivõimeline arenevatel turgudel, teisalt kasvab kodumaine nõudlus. Igati tervitatavad on Läti viimase kahe aasta edusammud, et majandus stabiliseerida, viia ellu struktuursed muutused ja taastada kasv.

Meie peamiste majanduspartnerite ja enda kogemus kinnitab, et ELi poliitika üldised põhimõtted toetavad kasvu ja arengut, kui neid igapäevases elus jälgida. Paraku ei ole kõik liikmesriigid ega EL tervikuna asutamislepingu põhimõtteid alati järginud. Eelmisel kümnendil väljus haavatud majandus kontrolli alt.

Hoolimata suhteliselt jõudsast majanduskasvust, ei pidanud enamik riike vajalikuks koguda reservi, vaid järgis suhteliselt lodevat eelarvepoliitikat ja kasvatas riigivõlga. Finantssektori kiire areng ja lõimumine ei tulnud üllatusena ainult Eestis, vaid ka ELis.

Ligipääs rahastamisele lihtsustus sedavõrd ja piiriülesed grupid ühtsel finantsturul arenesid nii kiiresti, et panganduspoliitika ei jõudnud järele. Kiire laenukasv, kerkivad varade hinnad ja tulu otsimisel unustatud riskid – need on peamised märksõnad, mis iseloomustavad kriisieelset poliitikat.

Lodeva eelarvepoliitika ja kohati vastutustundetu riskivõtmise tulemusel kuhjusid erinevused euroala riikide vahel. Sageli kasvasid palgad, paljuski avaliku sektori tõugatuna kiiremini, kui konkurentsivõime seda lubanuks. Kasv põhines üha enam sisenõudlusel, pangalaenudel ja kinnisvarasektoril, erinevused jooksevkonto positsioonides ja võlakoormuses üha kasvasid.

Riske alahinnati nii riigi- kui erasektoris, seda süvendas suutmatus hinnata ja teadvustada finantsriskide ülekandumist makromajandusse. Viimase aasta kogemused on näidanud, et kõigele vaatamata on ELi riigid astunud olulisi samme olukorra stabiliseerimiseks nii euroalal tervikuna kui liikmesriikides eraldi.

Ei ole vaja rõhutada, kui tähtis on tagada ELi ja euroala finantsstabiilsus ning ühise turu toimimine. Sellest sõltuvad eluliselt nii Euroopa kui Eesti areng ja julgeolek. Mul on hea meel, et Eesti majanduspoliitika pole olnud ainult esirinnas, vaid olulisel määral ennetanud kokkuleppeid Euroopa tasandil.

Artikkel põhineb rahandusministri kõnel riigikogus.