Kermo Reedik – Pärnus sirgunud sõjasepp

Rahuldustundega vaatab veebel Kermo Reedik tagasi Afganistanis teenitud poolaastale. Foto: Asso Puidet

Eesti NSE pesamuna veebel Kermo Reedik ehk Väike-Kermo, nagu teda seal kaugel maal kutsutakse, jõudis Pärnust Afganistani eelkõige seepärast, et üle kõige armastab ta lõhkeainetega mässata ja pauku teha.

“Ise tahtsin minna suurtükiväepataljoni kohe alguses, aga vend ütles, et “loll oled peast või, mine Pioneeri: nad kasutavad lõhkeainet”,” mäletab praegu 25aastane Kermo, kuidas omal ajal sai kahel korral Iraagis teeninud venna Kristo õhutusel aja ja kodumaa teenimiseks just Pioneerpataljoni mindud.

Kord sõjamehetee jalge alla võtnud, ei raatsinud Kermo sellelt rajalt enam kõrvale astuda. Ja nagu paljud kaitseväelased jõudis temagi sel teel ühel päeval Afganistani suunas osutava viidani.

“Eestis mind otseselt miski kinni ei hoidnud ja nii ma mõtlesingi, et tuleks ikka ära käia,” ei kaalunud Kermo enne avalduse tegemist just pikalt. Liiati ahvatles teda võimalus maailma näha. “Ja olgem ausad, ega raha saa samuti välistada,” lisab ta.

Vihm ja villasokid

Esimestest minutitest Afganistanis Kandahari provintsi sõjaväebaasis on Kermol eredad mälestused. „Nii kui lennukist maha tulime, hakkas vihma tibutama – ei osanud seda arvatagi,“ mäletab ta end vallanud hämmingut. Ikkagi kõrbesse tulek.

Teist korda suutis Afganistani kliima põhjamaa meest üllatada talvel, kui öine õhutemperatuur nulli lähedale langes. Eestis pole null kraadi teab mis külm, aga Afganistanis lõikab see Kermo kinnitusel niisama valusalt kui kodumaal umbes 30kraadine pakane. “Kodunt võtsin kaks paari vanaema kootud villaseid sokke kaasa, aga isegi läbi nende tunned seda külma,” meenutab Kermo Camp Bastioni vangla vahitornis seistud pikki tunde.

Ent Kermost ei saanud Afganistanis põhikohaga vangivalvur ega – vaatamata tõmbele lõhkeainete poole – demineerija, vaid hoopis relvur. Mees, kes tänapäeval on sõjas niisama tähtis kui sõjasepp meie esiisade päevil.

Hoiab relvadel silma peal

Kermo töö on pidada arvet varustuse üle, vastu võtta ja väljastada kõik relvad, mis Eesti kontingendi kasutuses on. Olgu siis Kandaharis, Bastionis, Wahidis või Kabulis, Kermo arvutis ja kaustas on kõigi nende asukoht ja kasutajad täpipealt kirjas.

“On meeskond väljas ja midagi juhtub, on vaja relvastust juurde saata või tahab jaoülem öiseks laagrisse jäämiseks veel paari kuulipildujat – ei ole probleemi, saab,” selgitab Kermo, kes ei ole kitsi relvi välja andma.

Toodagu need vaid tagasi. Kas või katkisena, sest peale arvepidamise kuulub Kermo kohustuste hulka relvade hooldus ja remont. Mitte et ta neid puhastama peaks: selle tööga tuleb igal kaitseväelasel endal hakkama saada. Küll läheb relvuri teenuseid tarvis siis, kui kaitseväelase käepikendusega midagi juhtub. Näiteks on mõni jupp hakanud kulumise märke ilmutama või on tukk kusagilt hoobi saanud.

“Mul on igale relvale jupid olemas, kui viga on teada, siis ainult võta vajalik osa ja paranda ära,” räägib Kermo, kelle amet sarnaneb mõnes mõttes kirurgi omaga. Oskab ta ju relva algosadeks võtta ja kokku panna, nõnda et ühtki detaili üle ei jää.

Tehase seadeid ei muuda

Mängud nagu relva aja peale lahti- ja kokkumonteerimine jäid Kermol ajateenistusse, sestap ei oska ta öelda, kui kärmelt ta Galil-automaadiga nimetatud operatsiooni sooritaks. „Siin nagu enam ei vaata selle pilguga, kui kiiresti lahti käib, pigem jälgid lahtivõtmisel vastavaid juppe. Tähtis pole mitte kiirus, vaid korrektsus,” märgib relvur asjatundlikult.

Püstolipäästikuid äkilisemaks viilida pole Kermol tulnud. Küll on ta nokitsenud kaitseriivide kallal. “Näiteks mõnel relval on riiv liikunud hästi kergelt, siis ma olen pakkunud, et parandan ära ja muudan selle liikumise raskemaks,” räägib ta. Tõsi, nii mõnigi tavaliselt patrullsalga ees liikuv mees on sellest korrektiivist loobunud: eesliinil võitleva sõduri loogika ja ellujäämisinstinkt ütleb, et liikugu kaitseriiv pigem kergelt kui vaevaliselt.

“Aga sellise murega pole keegi minu juurde tulnud, et “võta mul see kaitseriiv üldse maha siit!”, ja kui tuleks, siis ega ma teeks ka,” ei ole Kermogi huvitatud sellest, et rahutagamismissioon Metsiku Lääne stiilis kõmmutamiseks muutuks.

Ei hirmu, ei kahetsust

Kui kiiresti ta enda teenistusrelva kaitseriiv lahingsituatsioonis lahti klõpsab, Kermo ei tea: siiani ei ole ta vastasega otsekontakti sattunud. Ehkki on inspekteerinud Wahidi patrullbaasi ja seda ümbritsevaid kontrollpunkte, sattudes nii reaalsele sõjategevusele suhteliselt lähedale. “Kas ma just hirmu olen tundnud, aga kui ma käisin neis kontrollpunktides, ei olnud ma kõige esimene mees, kes endal kuulivesti seljast võttis,” meenutab Kermo väljasõite “põllule”.

Ja hoolimata sellest, et lõhkeainetega ei õnnestunudki Kermol oma lähinädalatel lõppeva kuuekuulise missiooni vältel pauku teha, pole ta kordagi kahetsenud oma otsust Afganistani tulla. „Paar tähtsat üritust, kus ma oleks tahtnud olla, on küll ära jäänud, aga olgem ausad: kaitseväelase töö on juba kord selline, et ei saa tulla ja kõik,“ seab Kermo oma riigi huvid isiklikest soovidest kõrgemale.