EESTI NSE annab kõrbes kuuma

Eesti NSE ülema kapten Tarmo Tameri (vasakul) sõnul on mugavaim, ent samal ajal kulukaim usaldada Eesti ja Afganistani vaheline kaubaliigutamine logistikahiid DHLile. Foto: Asso Puidet

Toeka tagalata võidukat sõda ei pea ja rahu ei taga. Sestap on võimatu ülehinnata nende Eesti meeste panust, kes kannavad Camp Bastionis hoolt selle eest, et kõrbes Talibaniga rinda pistvad Estcoy sõdurid millestki puudust ei tunneks.

Eesti NSE (National Support Element) ehk rahvusliku toetuselemendi leiab hiiglaslikust baaslaagrist umbkaudu poole jalgpalliväljaku suuruse jämedakoelise killustikuga kaetud platsi serval lehviva trikoloori järgi.

Otse nende ala kõrval asub plats, kuhu toimetatakse kopteritel kõik Helmandi provintsis haavata saanud või haigestunud sõdurid ja lahingutegevuse käigus viga saanud tsivilistid. Mis tähendab seda, et keskmiselt nii umbes korra tunnis matab kümmekonna meetri kõrguselt üle sööstvate Chinookide, SeaKingide või Black Hawkide möirgamine kõrvakuulmise.

Samal ajal ähmastub vaateväli rootorite tekitatud tuulepööristest sündinud lokaalsete liivatormide mõjul. Alles hiljuti kiskus üks selline pööris lahti remondihalli puldankatuse ja sakutas sidemehe konteineri katusele paigutatud satelliitantenne.

Väärikad naabrid

Teisel pool on aga eestlaste naabriks Camp Bastioni juhtstaap, kust eestlaste tegemistel pidevalt silma peal hoitakse. Või vähemalt on võimalus, et seda tehakse.

Nii näiteks tuleb arvestada sellega, et NSE ala kõrval asuvate tualettruumide külastamine võib kaasa tuua paksema pahanduse. Kui seda teha näiteks palja ülakehaga. Kuid alati jääb lootus, et eestlaste patud nuheldakse taanlaste kaela, kellaga meie mehi seal tihtilugu segamini aetakse.

Ometi pole eestlased siiani etteheideteks põhjust andnud. Nagu naabrimees, Camp Bastioni ülema asetäitja kolonelleitnant Adam Foucar kinnitas, on üleaedsete läbisaamine väga hea.

Samuti on Foucar hästi kursis sellega, et eestlaste ala on kitsas ja ülerahvastatud, sest ajast, mil see loodi, on masinapark ja isikkoosseis kasvanud kolm korda ning ulatub nüüd koos enam kui sajast kaitseväelasest koosneva Estcoy jalaväekompaniiga 160 inimeseni. “Otsime eestlastele paremat kohta, ruumikamat ja mitte enam helikopterite maandumisplatsi serval. Kui sellise koha leiame, pakume selle Eesti esindajatele välja ja vaatame, kas see sobib neile,” lubas ta.

Õlitatud masinavärk

Kuniks paslikumat paika otsitakse, saabub aga sellele, liitlaste kasutuses olevate maalappidega võrreldes tibatillukesele territooriumile igal hommikul nii kella üheksa paiku kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel asuvast telklinnakust neliteist kaitseväelast.

Nad on oma ala spetsialistid, kes moodustavad hästi toimiva masinavärgi, mis funktsioneerib selle nimel, nagu NSE ülem kapten Tarmo Tameri end väljendas, “et tagada peamiselt Estcoy kui meie suurima ja olulisima üksuse operatsioonivabadus sellega, et neil oleks vajalik toetus”.

Admistratiivsete ülesannete eest hoolitsevad peale NSE ülema tema abi ja kortermeister. Transpordiohvitser organiseerib inimeste võimalikult sujuva liikumise nii Afganistani-siseselt kui Afganistani ja Ühendkuningriigi vahel.

Laskemoona eest vastutav allohvitser jälgib, et meie meestel oleks midagi salve panna. Ja see “midagi” ei ole kartul. Relvuri asi on teada, kus iga viimanegi välja antud relv asub, ja kanda hoolt selle eest, et need tõrgeteta töötaksid.

Ladude grupi töötajad teavad aga täpselt, millist kraami millise konteineri sisemusest või katuselt, kuhu osa tavaarist ruumipuudusel ladustatud, otsida. Tähtsal kohal on remondi- ja hooldusgrupp, mille ülesanne on hoida töökorras kontingendi kasutuses olevad sõidukid.

Peale Pasi soomukite, millega meie mehed lahingutandrit künnavad, on eestlaste päralt kolm MAN-veokit, üks neist kraanaga, neli unimog-tüüpi veokit, tõstuk, kaks Ford Rangerit, üks Toyota Landcruiser, väiketraktor, kaks ATVd ja mõni jalgratas.

“Siinne kuum ja tolmune keskkond on masinatele väga raske,” kujutavad keskkonnatingimused tehnikale Tameri sõnul vaat et suuremat ohtu kui lahingtegevus.

Peatselt liitub Eesti sõjamasinaga ameeriklastelt laenuks saadud kuus pruugitud MRAP-soomukit. “Meie remondispetsialistid on asja üle vaadanud – masinad on rahuldavas seisukorras,” kiitis Tameri.

Praegu ootavad need nime poolest miini- ja varitsuskindlad (Mine Resistant Ambush Protected) terasmonstrumid NSE territooriumil juba Afganistani jõudnud relvaaluste paigaldamist. Pärast seda liiguvad need juba Estcoy kasutuses olevasse patrull-laagrisse Wahidi – vääriliseks täienduseks Pasidele.

Lihtne logistika

Camp Bastionist kahekümne kilomeetri kaugusele kagusse jääva patrull-laagri Wahid varustamine toetub umbes samasugusele logistilisele loogikale, nagu seda kasutavad jõuluvana ja päkapikud.

Mingi osa varudest on juba patrull-laagrisse paigutatud. Koos NSE esimese liini töötajatega, kes seda siis vastavalt Estcoy vajadustele välja annavad. Kui vajalikku kraami Wahidis pole, esitatakse taotlus Bastionisse.

Need asjad, mida Bastioniski ei leidu, tellitakse Eestist. Siit liigub kaup kas maad, merd või õhku mööda Ühendkuningriiki. Kust omakorda kas lennukiga otse Afganistani või veeteed mööda Pakistani ja sealt edasi mööda maad Helmandi naaberprovintsis asuvasse Kandahari sõjaväebaasi, kust see liigub õhku või maad mööda Bastionisse.

Elavjõu liigutamiseks kasutatakse tihtipeale aga marsruuti Eesti – Inglismaa – Küpros – Araabia Ühendemiraadid – Afganistan, Camp Bastion. Kokku võtab säärane reis koos vahemaandumistega, mis reeglina tähendavad tundidepikkust passimist lennuvälja territooriumil, oma kolm ööpäeva.

Väiksemate ja kiireloomuliste vajaduste rahuldamiseks on Tameri sõnade järgi aga kõige mugavam, ent kulukaim variant kasutada logistikafirma DHLi teenuseid.

Bastionis võetakse sinna saabunud kaup arvele, sorteeritakse, komplekteeritakse ja läkitatakse Wahidi. „Iseenesest lihtne, aga teinekord võtab aega,” võttis Tameri logistilised nüansid kokku.

Mööda maad ja õhku

Kauba Wahidi toimetamiseks on kolm võimalust. Suurte varustusekoguste, nagu näiteks vee ja kütuse, aga ka masinate transportimiseks kasutatakse maad mööda liikuvat konteineritest koosnevat lahinglogistilist patrulli.

Ehkki britid panevad kolonniga kaasa julgestusüksuse, ei ole Tameri ütlust mööda just harvad juhused, kui Talibani võitlejad seda ründavad. On ju tegemist aeglaselt liikuva sihtmärgiga, mille puhul võib kindel olla, et kui mõni konteiner vastu taevast lennutada õnnestub, on kahjud suured.

“IED (improviseeritud lõhkeseadeldis – A. P.) paneb paugu ära, tehakse võib-olla mõni lask ja juba nad kaovad,” kirjeldas Tameri tüüpilist rünnakut. “RPG ja käsitulirelvade tuli antakse pikalt distantsilt ja õnneks mitte väga täpselt,” tuleb tema sõnul peljata eelkõige kolonni teele maetud lõhkeseadeldisi.

Teine, veidi ohutum ja oluliselt kiirem võimalus on siduda varustus helikopteri alla pauna ning lennutada Wahidi. Sel moel ei ole võimalik üle nelja tonni korraga liigutada.

Kolmas moodus oleks puistata kraam lennukilt Wahidi piirkonnas alla, kust kompanii ja NSE I liini mehed selle üles korjavad. “Meie seda varianti kasutanud ei ole, sest see tekitab lisakoormust kompaniile, kes peab ala enne julgestama ja kontrollima,” põhjendas Tameri. Pealegi võib laadung maaga kohtudes puruneda või sattuda kohta, kust seda kätte saada on raske.

“On olnud juhuseid kus on kukkunud kuskile compound’i (müüriga ümbritsetud hoonetegrupp – A. P.) või ojja ja siis on tulnud meeletult vaeva näha, et seda kätte saada,” teadis Tameri rääkida.

Sauna peab saama

Kui Camp Bastionis teenivad Eesti kaitseväelased puhkuselt naasevad, siis tavaliselt ikka vihaga. Mõnel on neid kohe mitu tükki kaasas, sest mis saunas käik see vihtlemiseta on.

Aga sauna peab eestlane saama. Isegi siis, kui ollakse keskkonnas, kus pilvitus sinitaevas trooniva päikese lõõsk kütab õhu teinekord kuni 70 kraadini.

Nii alustasidki juba esimesed Afganistani Helmandi provintsi teenima tulnud eestlased sauna ehitamist. Tõsi, valmis sai saun, milletaolist Tameri kinnitusel terves Helmandi provintsis pole, alles kolmanda vahetuse ajal.

Seda ühe tubli Võrumaalt pärit sõdurpoisi käe all, kes kümbluskeskuse endale suupäraselt velesannaks (venna/sõbra saun – A. P.) nimetas.

Kuuldused eestlaste isevärki ihuharimiskommetest on levinud üle kogu Camp Bastioni. Ja nii mõnigi võõramaalane on julguse kokku võtnud ning koos põhjamaa meestega sellesse – küll konteinerisse ehitatud, kuid siiski hubasesse elektrikerisega sauna – roninud. Ent üldiselt suhtub kaugeltkandi rahvas säärasesse teguviisi umbusklikult.

Inglased olla koguni pihku itsitanud, et mis mõttes – sulete end karja meestega kitsasse palavaks köetud ruumi ja kukute siis teineteist vitstega nuhtlema. Ja eks ta kõlabki nõnda, sugugi mitte valesti sõnastatult veidike kummaliselt. Tegelikult ei ole härrasmehed Suurbritanniast ehk saarlased, nagu eestlased neid nimetavad, saunaskäimise olemust tabanud.

Laval higi ja mustuse lahti peksmine on vaid vaheetapp. Võib-olla isegi olulisem sellest on enne ja pärast veedetud kvaliteetaeg sauna ees pika laua taga, mille kohal olev katus heidab mõnusat varju kõige palavamalgi päeval.

See on koht, kus saab ennast lõdvaks lasta, külmikust võetud alkoholivabal õllel punni pealt nööpida ja relvavendadega juttu puhuda. Vabalt ja mõnusalt, südamelt ära. Sauna ees ja sees on kõik mehed võrdsed, kuppude arv ja auastme kangus ei lähe seal arvesse.

Heaoluruum Afganistan

Kui teenistusest vabad eestlased parsjagu saunahüvesid ei naudi, on nad platsi võtnud heaoluruumis, kus loodud kõik, et sõduritel oleks hea olla.

Seal on mugavate nahkdiivanite ette seinale kinnitatud suur televiisor, millesse kaabli kaudu jookseb sisse kümmekond muusikat, filme ja uudiseid edastavat kanalit.

Mitte vähem tähtsal kohal kui teler on raamaturiiul ning selle kõrval metallkapp filmide ja laua- ning videomängudega.

Levib internetiühendus, mis sõduritele nii oluline kaugele kodumaale maha jäänud lähedaste ja sõpradega suhtlemiseks.

Nagu ka taktitundeliselt pisut privaatsust pakkuvasse esikusse sätitud lauatelefon – Talibani mõjualale jäävad mobiiltelefoni operaatorfirmad söandavad sealkandis pärast seda, kui üks nende mast õhku lasti, pakkuda levi vaid paariks tunniks päevas.

Lauaotsal on koha leidnud veekeedukann ja suured purgid iseäranis krehvtise lahustuva kohvi, tee ja kakaoga, mis sõduritele vabalt võtta.

Ent mitte kõik asjad siin elus ei ole vabalt käes. Ka vabadus mitte.

Selle hinda teavad need noored mehed, kes vaatavad vastu heaoluruumi seinale kinnitatud fotodelt.

Kaheksa mustvalget nukrat portreed hoiavad alles mälestust neist Eesti meestest, kes jätsid seal kaugel maal oma elu. Selle nimel, et kogu Afganistanist saaks heaoluruum.