Kalmistute seadusandluse kujunemisest

Koristustalgud Pärnu Alevi kalmistul. Foto: Ants Liigus

Juba varasest keskajast saati oli kombeks matta kirikute alla hauakambritesse. Hauakambreid pärandati ja müüdi nagu iga teist kinnisvara. Kirikus levivat koolnuhaisu summutati lõhnarohtude suitsemise ja ohtra lõhnaõliga. Oma osa oli hauakambritel nakkushaiguste levitamisel, ehkki väideti, et kambrid olid õhukindlalt suletavad. Lääne-Euroopas jätkus kirikutesse ja kirikaedadesse matmise komme kohati veel 19. sajandi alguses.

Senati ukaas, mille Katariina II allkirjastas 1772. aasta 19. mail (korrati 19. detsembril), on esimene tsaarivõimu antud tänapäevase kalmistu korraldamise akt. Selle järgi tuli kalmistud rajada asustusest, eeslinnade ja alevite majadest vähemalt 100 sülla, s.o 213 meetri kaugusele. Võimalusel pidi kaugus olema 300 sülda, seega üle poole kilomeetri.

1773 tegi Eestimaa kindralkuberner ukaasi sisu veel kord teatavaks müürilehtede abil, keelates kategooriliselt matmise kirikutesse ja asula keskel asuvatele kalmistutele. Vene impeeriumi ukaas kalmistutest oli eesrindlik isegi tollase Euroopa mõistes.

Seadusandlikult ei muutunud suurt midagi umbes 150 aasta jooksul.

Baltimaade luterlike kalmistute kohta käis ”Võõraste usutunnistuste seadus” (”Ustav duhovnõhh del innostrannõh ispovedanij”). Aadlike kohta kehtis vastav osa ”Seisuste seadusest”. Peale selle kohalike võimude määrused.

Vajadus kalmistute regulatsiooni järele tekkis juba varem sedaviisi, kuidas kalmistud suurenesid. 1830. aastal koondas J. H. Rosenplänter enda ümber lugupeetud kodanikke, kellega alustati kalmistu ümberkorraldamist. Läks aga veel paar aastat, enne kui raad ja kahe suurema koguduse – Nikolai ja Eliisabeti eestseisus ning kaupmeeskond moodustasid Pärnu linna surnuaedade kaunistamise komitee.

Kogu kohalik kalmistute korraldus jäi nimetatud komitee õlule 1940. aastani.

Eesti Vabariigi esimene matmispaikade seadus võeti vastu 29. oktoobril 1925. Sellega määratleti avalikud ja eramatmispaigad, matmispaikade sulgemine ja asutamine. Järgnes siseministri määrus 31. augustist 1926 seaduse rakendamiseks. Avalike matmispaikade maksumäärad hakkasid ilmuma Riigi Teataja lisades igal aastal. Hinnad olid erinevad, kuid mitte üle jõu käivad. Reashauad olid tasuta. Kõige kallim oli maa õigeusu I ja juudi koguduse kalmistul.

Nüüdisaegse kalmistute seaduse eelnõu esitasid Trivimi Velliste ja Vootele Hansen 2003. aastal. Uue kalmistuseaduse vastuvõtmiseni jõuti alles käesoleva aasta alguses, president kuulutas seaduse välja 9. märtsil.

Seadusega kehtestatakse surnu kalmistule matmise nõuded, reguleeritakse kalmistute rajamist, haldamist, kasutamist ja sulgemist. Kultuurimälestisteks tunnistatud kalmistutel tuleb arvestada muinsuskaitse nõuetega.

On vaja, et iga omavalitsuse volikogu kehtestaks oma territooriumil kalmistute kasutamise korra. Pärnu linnas kehtib ”Pärnu linna kalmistute eeskiri”. Andmebaasi koostamise nii maetute, inventari kui praeguste hauaplatside kasutajate kohta teeb käesolev seadus kohustuslikuks.

Määratakse varaseim pealematmise aeg (20 aastat) ja kalmistu sulgemise varaseim võimalik aeg (75 aastat viimasest matusest). Seadustatakse hooldamata hauaplatsi taaskasutusse andmise kord.

1992. aasta lõpul võeti esimest korda vastu otsus Eesti ja Saksa sõdurite haudade vastastikuse korrashoidmise kohta. Sõjahaudade vastastikku hooldamise kohta kehtib tänapäeval leping Eesti ja Saksa riigi vahel 1995. aastast, 1997. aastast on jõus leping Soome ja 1993. aastast Briti valitsusega.

Sõjahaudu kaitseb ”Sõjahaudade kaitse seadus”, kehtestatud on sõjaohvrite säilmete ümbermatmise, sõjahaudade nimekirja pidamise ja kaitseväe kalmistute haldamise kord.

Kalmistutel kohtab vahel naljakatki. Sageli on kas graveerijad või malmivalajad eksinud daatumite järjestamisel. Nii on mõni inimene jõudnud surra enne sündimist.

Kurioosumina on Alevi kalmistu ühel tähisel ”ette määratud” surmaaeg. Inimene on muretsenud, et pärijad tema surmaaega enam kivisse raiuma ei tõtta, ja määranud enda surmaaja ette, raiudes selle kivisse. Määratud eluiga pidi olema 100 aastat. Kas ta selleni välja venitab, ei tea, kalmistuvahi sõnutsi pidi too inimene veel omil jalul käima (surmadaatum 2036. aasta).