Trivimi Velliste: Olen uhke, et kandideerisin riigikokku Pärnumaalt

Trivimi Velliste. Foto: Urmas Luik

Filoloog, muinsuskaitsja, poliitik ja diplomaat Trivimi Velliste on otsustanud aktiivsest poliitikast tagasi tõmbuda, kuid tema avalik tegevus mitme seltsi esimehena jätkub.

1983. aasta suvevaheaja viimastel päevadel oli rühm aja- ja koduloohuvilisi noori ekskursioonil Hiiumaal. Ööbiti ühes maakoolis ja kaevul läks giidiga jutt neile Eesti ajaloo sündmustele, mida siis maha vaikiti või tundides tundmatuseni väänati. See ekskursioonijuht oli Trivimi Velliste.

Sellest ajast pärineb siinkirjutaja tutvus Vellistega, mis nüüdseks on niipalju süvenenud, et võimaldab küsitlemisel sina-vormi kasutada.

Kogusid riigikogu valimistel Pärnumaa valimisringkonnas 1615 häält, kuigi olid nimekirja lõpus. Miks otsustasid end sisuliselt taandada ja poliitikast lahkuda?

Läinud suveks olin erakonnas rääkinud, et aeg on tagasi tõmbuda ja ma enam ei kandideeri. Siis sina ütlesid ja mõni veel, et võiksin ühe aja veel olla, ning tekkisid kõhklused. Lõpuks jõudsin otsuseni, et ei tee kõike selleks, et osutuda valituks, aga kuna erakondki palus kandideerida, kirjutasin veel aasta lõpul Pärnu Postimehes artikli ”Vox populi, vox Dei”, et jäägu asi valijate otsustada.

Ala- ja poolteadvuses olin otsustanud riigikogus mitte jätkata ja sellega on seletatav, et ei teinud mingit kampaaniat. Neli aastat tagasi sain ligi 3000 häält, nüüd 1615, aga esimestel valimistel 1992 oli üle 6000 hääle ja isikumandaat. Kõik oleneb taustsüsteemist.

Tõlgendasin tulemust loogilisena, sest tähelepanelik lugeja loeb Pärnu Postimeest ja minu sõnumit ning mõnigi hääletaja võis kõhelda. Ilmselt osa varem minu poolt hääletanuid toetas Eerik-Niiles Krossi, kes tegi kihutustööd kahe märksõnaga, mis tavaliselt on olnud mulle omased: riigikaitse ja isamaalisus. Ta sai palju hääli. Kahju, et need läksid tühja.

Praegu on mul esimene sobiv ja viimane võimalus tänada südamlikult kõiki, kes seegi kord kõigest hoolimata minu poolt hääletasid. Mul on kahju, et võib-olla petsin lõpptulemuse seisukohalt nende lootusi, ja südames olen vabandust palunud.

Ühtlasi tänan varasematel kordadel minu poolt hääletanuid, ka kõiki veel elus olevaid nendest 6000st, kes pea kaks aastakümmet tagasi mind usaldasid.

Mis tõi sind omal ajal kandideerima Pärnumaale? Mingit isiklikku seost mul leida ei õnnestunud.

Juurte mõttes ei ole mul seost Pärnumaaga, ema oli pärit Helme kihelkonnast ja sealt poolt olen puhas mulk, Mulgi murre on veel suus, samuti Võru murre, sest seal elasid tädid. Isa poolt olen Torma kihelkonnast.

Põhjus Pärnumaal kandideerimiseks oli väga lihtne: president Pätsi ausammas Tahkurannas. Käisin Pätsi samba taastamise idee välja 1988. aasta jaanipäeva eel Pärnu Vallikäärus, kus oli Ali Rza-Kulijevi korraldatud Pärnu muinsuskaitse seltsi tuluõhtu.

Olime siin Küllo Arjakasega ja ütlesin kõne lõpuks, et Tahkurannas tuleb taastada presidendi ausammas. Enamik kohaletulnuist olid vanemad inimesed, kes nagu nõelatult tõusid – see pilt on siiani silme ees. Nemad mäletasid oma noorpõlvest seda ausammast!

Kui 1992 kätte jõudis, oli muinsuskaitseliikumine haripunktist üle saanud, mina esimehe kohalt lahkunud, kuid jälg oli jäänud ja Pärnumaal kandideerimist pole ma kunagi kahetsenud.

Vikipeedia annab otsingus kaks Trivimi Vellistet. Missugune on teie omavaheline suhe?

Isa ja poeg. Ma pole peale enda ja oma isa kuulnud, et kellelgi oleks olnud nii haruldane eesnimi nagu Trivimi. See pärineb vanadest kirikukalendritest ja tudengipõlveni ei teadnud ma selle tähendust. Mu isa suri, kui olin 13aastane, ja nii noor poiss ei osanud isalt kõike küsida.

Dotsent Richard Kleis, minu antiikkirjanduse õpetaja ülikoolis – olen hariduselt inglise filoloog, mitte ajaloolane, kelleks mind ajakirjanduses ekslikult on tituleeritud –, küsis eksamil, mida mu nimi tähendab. Olin väga kohmetunud. Kleis selgitas: tri – kolm, mi – minu, vis – jõud. Kolm minu jõudu.

Pärast ülikooli olid kirjastuses vanemkorrektor, siis kirjastuskomitees. Ühesõnaga, küll ideoloogilistes kohtades, aga ennast punasega ära ei määrinud. Kuidas see õnnestus?

Pärast ülikooli pidin ise tööd otsima, tavapärast suunamist ma ei saanudki, õppisin individuaalplaani alusel. Tartlasena sõitsin Tallinna, Pärnu maantee 10 oli ühes majas kaks kirjastust: Valgus ja Eesti Raamat. Läksin esmalt Valguse kaadrite osakonda tööd küsima.

Vanemkorrektorina töötasin paar kuud, kui kirjastuskomitee peatoimetaja Kalju Itra, kes oli lugenud Sirbist ja Vasarast minu debüüti, arvustust Valmar Adamsi Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatukesele ”Sinu sekundid”, kutsus vestlusele.

Minust sai kirjastuste osakonna juhataja asetäitja, mu töövaldkonnaks olid raamatunäitused. Tulemas oli eestikeelse raamatu 450. aastapäev, mida tähistati 1975. aastal. Samal aastal oli Moskvas rahvusvaheline raamatumess, kus Eesti väljapanek oli üks uhkemaid ja esinduslikumaid. Sain tegelda raamatutega sellise nurga alt, kus ideoloogiline surve ei olnud nii tuntav.

Minuealised mäletavad, et 80ndate keskpaigas, hilisemast ajast rääkimata, muutus Sirp ja Vasar lausa defitsiidiks, oli tellimispiirang ja kioskis ei jätkunud. Olid Sirbis 1976–1987, kirjelda seda õhustikku.

See oli mulle oivaline aeg. Pärast traagilist tulekahju Pika tänava toimetuses kolisime Gagarini puiesteele (tänapäeval taas Toompuiestee) Snelli tiigi äärde. Õhustik oli erakordselt hea, Sirp oli ajakirjanduse lipulaev.

Sirp oli salong, kust käis läbi Eesti kultuurieliit, pakuti kohvi, mõni armastas konjakit ja läks selle armastuse nahka. Käsikirja tuues ei kiirustatud kohe minema, aeti juttu.

Toimetaja Vello Pohla tahtis mind Sirbist minema lüüa, ütles, et Trivi, sa peaksid aru saama, et üks meist kahest peab hakkama astuma. Siis tuli Aadu Hindi juubeli number, kus esikülg andis juhuslikult välja sinimustvalge kombinatsiooni, ning Pohla pidigi astuma hakkama.

Olen mitme toimetaja alluvuses olnud 12 aastat kutseline ajakirjanik, hiljem 12 aastat järjepannu riigikogu liige. Kas ma pole mitte kahe küla koer?

Mis oli Eesti muinsuskaitse seltsi absoluutne tipp?

Aprillis 1988 toimusid Tartu muinsuskaitse päevad, pidasin avamisel kõne Tartu ülikooli peahoone trepil, kõik tänavad olid murdu rahvast täis – see oli üks kõrghetk. Tõrvikutega läksime Eesti üliõpilaste seltsi maja juurde, mille seinal oli kolm lippu: sinine, must ja valge.

Neljandaks päevaks, kui läksime rongkäigus Raadile, olid juba ehtsad lipud väljas, isegi üks USA telejaam oli kohal. Sinimustvalgete rohkearvuline väljatoomine oli liikumise haripunkt. Tõsi, sõltumatu noortekolonn number 1 oli eelmise aasta oktoobris toonud trikoloorid välja juba Võrus, aga neid lippe oli vähe.

Tartus jäidki sinimustvalged lehvima, nõukogude võim ei saanud enam midagi teha.

Käes oli aeg, mille kohta Stockholmi eestlane Agu Kriisa mulle hiljem ütles, et perestroika oli kui näitemäng, mille käsikiri oli Moskvas valmis kirjutatud, kuid mingil hetkel sattus rahvas vaimustusse ja tormas lavale kaasa mängima. Nii juhtuski.

Rahvarinnete loomine pidi olema Eestis, Lätis, Leedus üheaegne, see oli koordineeritud Moskvast, aga Rahvarinne läks liiga suure hooga käima, kontroll kadus ära. Kogu perestroika hakkas üle ääre ajama.

1988. aasta sügisel oligi teine haripunkt 11. septembril, kui Savisaar kutsus mu ”Eestimaa laulule” kõnelema. Nädal varem tuli ta minu juurde, muinsuskaitse seltsil oli siis 10 000 liiget, ja küsis, kas olen nõus rääkima. Olin nõus.

Kirjutasin kõne vahetult enne suurt rahvakoosolekut. Osa rääkisin peast, osa paberilt. Küsisin, kus on president Pätsi haud, ülemjuhataja Laidoneri haud, Jaan Tõnissoni haud, tahame sinna lilli viia. Kes on selle poolt, et Enn Tarto tuleb vangist vabastada? Kätemets lauluväljaku kohal.

”Eestimaa laul” oli otseülekandes raadios, seega oli osasaajate arv ikka tohutu.

Kõnelesin muinsuskaitse seltsi esimehena ja nõudsin lauluväljakul esimest korda avalikult omariiklust – seda refereeriti välismeedias. Rahvarinde tegelased olid sandis olukorras, järgmistel päevadel manati mind korralikult. Marju Lauristin ja mõni teinegi süüdistas, et esinesin provokatiivse kõnega, mis võib raskeid tagajärgi tuua.

Mikk Mikiver kasutas lausa solvavaid väljendeid. Kui välisajakirjanikud küsisid, kas Rahvarinne ei toetagi iseseisvust, vastati, et nende eesmärk on ”suveräänsus”.

See eufemistlik võõrsõna pidi Kremli silmis ilmselt tähendama autonoomiat liidulepingu alusel.

Kõigist ametitest, mida pidanud olen, oli olulisim muinsuskaitse seltsi esimehe oma.

Mida tegid sa siis, kui Moskvas oli putš?

Olin tagasiteel Kielist Tallinna ja mul oli Stockholmi–Tallinna laevapilet ostetud 19. augustiks. Jõudsin 18. augusti õhtul Stockholmi, hommikul helistas üks sõber ja teatas, mis on juhtunud. Oli esmaspäev ja siis toimusid esmaspäeviti Stockholmis kuulsad Norrmalmstorgi koosolekud, mida teiste seas korraldasid minu sõbrad, Carl Bildti lähedased kaasvõitlejad Peeter Luksep, Gunnar Hökmark Rootsi moderaatide juhttuumikust.

Pidin seal kõnelema, rahvast oli muidugi murdu. Juhtumisi olid selleks päevaks kutsutud ka Savisaar ja Lauristin. Kõnelesime kõik. Savisaar põrutas Helsingisse ja sealt paadiga Tallinna.

Lennart Meri oli sel ajal Helsingis, tal oli staap, mida Eva Lille rahastas. Meril oli paberil kaks tulpa: ”sees” ja ”väljas” nimekiri inimestest, kes kuskil asub. Tema mõte oli, et hea, kui teatud arv mõjukaid tegelasi Eestist on väljas, saab teha kas või uue eksiilvalitsuse. Meriga rääkisime umbes 20 minutit, ta arvas, et ma ei peaks Tallinna sõitmisega kiirustama. Jäin mõneks päevaks Stockholmi ning olin üsna üllatunud, et putš nii ruttu rauges.

Olen vahel mõelnud, mida ma teinuks, kui oleksin sel ajal olnud Eestis. Aga selliseid asju ei saa me ju iial teada.

Olid 1992–1994 välisminister. Kuidas käis meie välisteenistuse ülesehitamine, kui õppinud kaadrit võttagi polnud? Mis oli tähtsaim välispoliitiline eesmärk?

Tähtsaim oli kahtlemata Vene vägede väljasaamine. See oli mulle välisministrina peamine töö ja sinna kulus kõige enam energiat. Kõvasti aitasid kaasa USA valitsus, Rootsis võimule tulnud Carl Bildt ja välisminister Margareta af Ugglas. Vägede väljaviimise protsess käis, venelased võisid venitada vaid tähtaegadega.

Ministeeriumi ülesehitamine oli teine töö. See ministeerium, mille Lennart Meri oli üle võtnud, oli juba puhastatud Arnold Greeni kaadrist, noored poisid tööle võetud, kuid väiksearvuline.

Pidin tegema palju seda tööd, mida tavaliselt teevad kantslerid. Head näited on Eesti saatkond Helsingis ja Soome oma Tallinnas. Meie maja oli bulgaarlaste käes, soomlased pakkusid midagi muud, aga mina, väga jäärapäiselt, taotlesin tagasi meie enda oma.

Soomlastele olin samal ajal valmis andma Kohtu tänava saatkonnahoone võtmed, kuigi mu alluvad keelitasid: härra minister, ärge tehke seda enne, kui oleme soomlastelt oma vastu saanud. Vastasin, et me pole Odessa täikal, ja soomlased küllap hindasid kõrgelt võtmete üleandmise žesti. Saime ka oma Kaivopuisto maja tagasi – see on üldse Eesti esimene oma tarbeks ehitatud saatkonnahoone.

Ernst Jaakson oli mõni aasta varem müünud maha meie uhke saatkonnamaja Londonis, kinnisvara hinnad olid siis kõrged ja selle raha eest saime minu ajal osta majad Londonisse, samuti Bonni ja Brüsselisse, ilusad väikesed villad, mis asja ära ajasid.

Saatkondade võrgu väljaarendamine oli mu töö. Oluline oli diplomaatilise kaardi märgistamine, Eesti lipu viimine pealinnadesse, kus Eesti välisminister polnud kunagi käinud. Toimusid esimesed ametlikud visiidid Pekingisse, New Delhisse, Méxicosse – Eesti pani oma kanna maha. Kõige selle taustal lahkusid Vene väed.

Tosin aastat jutti riigikogus 1999–2011. Kuidas need ise kokku võtaksid? Kui kenasti on arenenud meie parlamentaarne kultuur?

Olen pikkade aastate jooksul muidugi püüdnud mõjutada meie poliitilist kultuuri. See ei ole kuigi kergesti mõõdetav tegevus. Kui riigikogu liikmed tulevad saali, on kõigil teada, kuidas hääletatakse, sest eelnõud on poliitilistes rühmades (fraktsioonides) ja seejärel komisjonides läbi vaieldud, mõnikord õige kaua ja teravalt. Aga kui palju ajakirjandus sellest kirjutab?

Seetõttu on president Ilvese “kummitempli” väljend sattunud täiesti eksitavasse konteksti. Kui poliitilises rühmas üksmeelt ei saavutata, siis seal hääletataksegi ja otsus tuuakse suurde saali.

Poliitiline kultuur algab sealt, kus tugevam kuulab ja arvestab nõrgema mõtteid, ent käesirutus peab olema vastastikune.

Olen püüdnud käesirutusi õhutada, ent meie poliitiline kultuur ei ole toodud Marsilt, vaid siiski Eesti ühiskonnast. Meie parlament pole parem ega halvem, kui on Eesti rahvas.

Oled järele jätmata püüdnud saavutada riiklikku tunnustust meestele, kes Teises maailmasõjas võitlesid Eesti taasokupeerimise vastu Punaarmee poolt. Mehed kaovad, kas riigilt jääb tänu tulemata?

Jah, olen seitse aastat Teise maailmasõja vabadusvõitlust käsitleva otsuse nimel pingutanud, aga otsust ei ole, sest hääletusele ei saa panna eelnõu, mis võib läbi kukkuda. Selles küsimuses on olnud liiga palju eelarvamusi, hirme ja pealiskaudsust. Siiski, lootus sureb viimasena. Uues riigikogus on vist pisut hõlpsam kokkuleppele jõuda. Praegune kaitseminister on parim võimalik eelnõu algataja: kes siis veel, kui mitte Mart Laar?

Eesti riigil on tõesti viimane aeg teha kõige kõrgemal tasemel kummardus ja öelda hallipäistele sõjameestele: ”Olude sunnil sõdisite küll võõras mundris ja võõraste relvadega, kuid on selge, kes te olite ja mille nimel sõdisite. Te olete Eesti kodanikud ja võitlesite Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise nimel.” Loodan, et riigikogu selle otsuse langetab, mis sellest, et ilma minuta.

Sinu poliitikast lahkumine ei tähenda ometi avalikust elust tagasitõmbumist ega memuaaridele pühendumist.

Olen kindral Johan Laidoneri seltsi, Eesti lipu seltsi ja MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimees, Eesti muinsuskaitse seltsi auesimees ning avalikust ruumist ei tahaks veel ära kaduda.

Pärnu kontekstis on oluline nimetada Eesti lipu seltsi, kuna Pärnus on meil jalg väga tugevalt maas. 4. juunil oleme igal aastal toonud Rüütli platsile nii palju lippe, kui trikolooril on aastaid. Meil on Sindis hoiul 127 normaalmõõtmes kandelippu ja ongi välja kujunenud, et igal aastal on kaks põhiüritust. Esimene leiab aset hommikul Toompeal Kuberneri aias – pidulik heiskamine Pika Hermanni jalamil Kaitseliidu ja kooriühingu kooridega. Teine koht on Pärnus Rüütli platsil, sest siin kuulutati välja Eesti riik.

Eesti lipu seltsi Pärnu osakonnal tuli mõte hakata appi vanainimestele, kes tervise tõttu ei saa redelil ronida ega lippu üles panna.

Noorkotkad ja kodutütred tulevad appi. 4. juuni hommikul minnakse varem kokku lepitud kodudesse ning pannakse lipud üles ja õhtul võetakse maha.

Muidugi tehakse seda väga delikaatselt: enne uuritakse välja, kas selline abi on teretulnud. Taolisele mõttele pole varem tuldud, küll nurisetakse, et näe lipupäev, aga lippe üleval pole.

 

CV

* Sündinud 4. mail 1947 Tartus.
* Haridus: Tartu 1. keskkool 1965, Tartu ülikool, romaani-germaani filoloogia, psühholoogia 1971.
* Töö: kirjastuse Valgus vanemkorrektor 1971, kirjastuskomitee kirjastuste osakonna juhataja asetäitja, peatoimetuse vanemtoimetaja 1971–1976, ajalehe Sirp ja Vasar publitsistikaosakonna vanem korrespondent, tõlk 1976–1987, Eesti muinsuskaitse seltsi esimees 1987–1991, välisministeeriumi nõunik, aseminister 1992, Eesti Vabariigi välisminister 1992–1994, VII riigikogu 1992–1994, Eesti Vabariigi alaline esindaja (suursaadik) ÜROs 1994–1998, kaitseministri nõunik 1998–1999, IX, X ja XI riigikogu 1999–2011.
* Esinduskogud: Eesti Komitee 1990–1992, põhiseaduse assamblee 1991–1992.
* Tegevusalad: muinsuskaitse nõukogu aseesimees, kindral Johan Laidoneri seltsi esimees, MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimees, Eesti lipu seltsi esimees, sõjahaudade hooldeliidu ja Eesti NATO ühingu juhatuse liige, Isamaa ja Res Publica Liidu eestseisuse liige, Balti assamblee Eesti delegatsiooni esimees 1999–2003 ja 2007, aseesimees 2003–2007.
* Autasud: Riigivapi IV klassi teenetemärk 2001, Riigivapi I klassi teenetemärk 2006.
* Huvialad: bibliofiilia, kultuuripärandi kaitse.
* Pere: abielus, kaks poega ja tütar.

Allikas: riigikogu