Patrullbaas Wahid: koht, kus põimuvad sõda ja rahu

Sõda või mitte - Afganistani lapsed peavad juba maast madalast tööd tegema. Foto: Asso Puidet

Sea Kingi pooleldi avatud külgukse juures põlvele toetuv tunkedes kuulipildur tõmbab ühe käega öövaatlusseadme silme ette, teisega kohendab pardakuulipilduja laskemoonalinti. Järgmisel hetkel jõnksatab kopter Camp Bastioni lennuväljalt õhku ja võtab suuna Wahidi patrull-laagri poole.

Linnulennult asub Estcoy kants Wahid baaslaagrist vaid 20 kilomeetri kaugusel kõrbes. Et aga taliibidele kopterite pihta tule andmist mitte liialt hõlpsaks teha, ei tohi Camp Bastioni ja patrull-laagrite vahel lendavad kopteripiloodid lähtuda linnu sirgjoonelisest loogikast, vaid peavad lähenema ülesandele loominguliselt. Kord kõrgust kogudes paremale tuisates, siis jälle alla vasakule sööstes, poognaid tehes ja järske kurve võttes muudavad nad lennumasina liikumise ettearvamatuks.

Vaenlane ei maga

Juhtub küll harva, et sissidel mõni kopter alla tulistada õnnestub, ent vaenlane ei maga. Nagu väitis taanlasest helikopteripiloot, ei ole ükski Afganistani kohal tiirutavatest kopteritest jäänud kuulidest puremata. Ja mitte ainult kuulidest. Korra raksatanud tema juhitud kopteri salongi läbi klaaside RPG rakett, mis, otsustades selle järgi, et mees ikka veel ühes tükis ja kommentaare jagab, ilmselgelt ei lõhkenud.

Ent ainult sõduriõnne peale lootma jääda oleks kergemeelne. Sestap ei tohi kopteri ustel kuulipritside taga kükitavad mehed hetkekski valvsust minetada. Nagu saaklooma otsivad kiskjad kammivad nad kogu lennu vältel pilguga süstemaatiliselt piki perimeetrit, kas ehk kuskil seal all põõsaste vahel või müürijupi varjus ei põlvita mõni halatis mees, laskevalmis granaadiheitja õlal, samal ajal kui tema kamraadid automaatide kaitseriivide kallal lõgistavad.

Sind tapab see, mida sa ei näe. Eluliselt oluline on avastada ja surmata vaenlane enne, kui ta kopteri sihikule võtta jõuab.

See ei ole imaginaarsete vastastega õppus kusagil polügoonil. Ei, oht surma saada või külvata on niisama reaalne, kui tõelised on kuulipilduja lindis padrunid.

Luhtunud võimalus

Üks asi on proovida tabada läbi õhu sööstvat kopterit, hoopis teine põrutada liikumatult maas lösutava lennumasina pihta, kui see paarkümmend minutit pärast õhkutõusmist Wahidi piiravate liivakottidest laotud kaitserinnatiste vahel rattad maha toetab.

Ent vaenlane laseb võimalusel käest libiseda ja juba kerkibki helikopter võimsate rootoritega tolmu üles pekstes õhku, sulades mustendava öötaevaga ühte.

“Kui miinid peaks laagri territooriumile langema, panete oma kuulivestid selga, kiivrid pähe ja jooksete kaitserinnatise juurde: seal on kõige väiksem võimalus, et teile pihta saadakse,” instrueerib vastu tulnud vanemveebel Renzo Rajaste.

Et Rajaste sõnad pole suusoojaks öeldud ja tegemist on tõepoolest sõjatsooniga, saab selgeks napp pool tundi hiljem, kui rahuillusiooni purustab vali tumedakõlaline, kõhu alt õõnsaks võttev jõmakas.

“Tõenäoliselt vastasmeeskonna omavärav,” nendib savimüüri äärde seatud, liivakotte ümbritsevast traatvõrgust monteeritud diivanil istuv Estcoy-11 jaoülem veebel Viktor Štukert kiretult. Sellest võib välja lugeda, et plahvatused on sealmail igapäevased ja tekitavad umbes niisama palju elevust kui linnatänavatel paukuv autosummuti.

Tööõnnetus ei hüüa tulles

Štukerti selgitusel ühendavad taliibid mõnikord teede alla paigutatud isevalmistatud lõhkekehad (IED) päevaseks ajaks lahti, et need külainimesi ei ohustaks. Ööseks aga, kui külarahvas magab ja teed-maad vaenupoolte jagada, lülitatakse põrgumasinad taas vooluvõrku. Ja tööõnnetused pole mineerija elukutse esindajate seas just haruldased.

Läbi raadiosaatjate ragina jõuab Wahidist mõne kilomeetri kauguselt eestlaste kontrollpunktist patrull-laagrisse info, et põrgumasin lõhkes neist 1000 meetrit ehk laagrist paar kilomeetrit eemal. Inimkaotustest teateid pole.

“Katta kuulmine!” katkestab Rajaste valjuhäälne korraldus keskustelu. Hetk hiljem sähvatab punakas valgus ja kostab kärgatus, kui hoovi serva rajatud laskepessa paigutatud miinipilduja oma moona raevukalt välja sülgab. Sedapuhku küll mitte miini, vaid valgusraketi, mis mõne sekundi pärast taevas nagu heleroheline täht helendama lööb ja plahvatuskohta inspekteerivatele kaitseväelastele valgust heidab. Hiljem põrutatakse samasse suunda kaheminutiste vahedega veel kolm valgusraketti.

Ja ongi kõik. Kusagilt on kuulda koera närvilist haukumist, muidu on kõik vaikne ja vagane. Tänapäeva sõda ei ole Stalingradi lahing, kus tuhanded mehed ning sajad suurtükid ja tankid päeval ja ööl teineteise pihta turmtuld annavad.

Afganistanis käib asi teistmoodi. Põgusad kontaktid, kiired surmad. Ajutine (südame)valu, igavene au. Paar pisarat ja pime viha. Just nõnda saab tagatud rahu. Nii majas kui maa peal.

Ainulaadne Wahid

Kõik on rahulik ka siis, kui varahommikune päike oma kiired üle Wahidi laotab. Kohalikus keeles tähendab 2009. aastal rajatud Wahid ainulaadset. Ent nagu märkis Eesti kontingendi ülem Afganistanis kolonelleitnant Viktor Kalnitski, ei erine eestlaste laager märgatavalt ülejäänutest, brittide poolt Helmandi provintsi rajatud patrull-laagritest. Vahipostid, kümnete meetrite kaupa keerdus okastraati ja üksteise peale laotud massiivsetest liivakottidest müür piiramas paarsada meetrit laia ja umbkaudu neli korda niisama pikka territooriumi.

Laagrist lõunas jookseb kohe kaitserinnatise alt läbi tolmune kruusatee, kus kohalikud oma kitsekarju ajavad või Toyota busside ja autodega (Afganistanis on enamik neljarattalisi sõidukeid Toyotad) rallivad. Enim kohtab sel ja teistelgi riigi teedel aga väikesekubatuurilisi mootorrattaid, mille sadulajupatsile suudavad lenkstangist hoidvad pakkimismeistritest afgaani pereisad paigutada veel kolm last, naise ja lamba.

Teisel pool teed algab roheline tsoon. Heinamaade, madalate põõsaste ja põllulappidega kaetud ala. Paraku ei külvata nendele põldudele ainult vilja ega moone. Viimasel ajal on küll rahulikumaks jäänud, kuid mõni kuu tagasi tähendas väljasõit rohelusse 100protsendise kindlusega lahingkontakti Talibani võitlejatega.

Ega Taliban nüüdki kadunud ole. Teisel pool kuivanud, heina kasvanud jõesängi, mis vähemalt osa sõdurite veendumuse kohaselt on tihedalt IEDsid täis pikitud, alla poole kilomeetri kaugusel laagrist lehvib savikarva hoonegrupi kohal valge plagu. Selle on heisanud Taliban ja see ei tähenda allaandmist, vaid annab selge ja sõjaka sõnumi: me oleme siin.

Lahing moonipõldude pärast

Põhjast piirab Wahidi paarkümmend meetrit lai kiirevooluline kanal, mille sogases vees ujub peale rämpsu ja loomakorjuste ohtralt kalu – peamiselt karpe, keda Eesti mehed õngega nõutamas käivad. Kusjuures kilost kala loetakse seal kassi vääriliseks, tavaliselt sikutatakse veest kolme- kuni viiekiloseid purakaid. Kohalike elanike esindajadki ei ütle väärt veeelukast ära. Ent õnge kätte võtta nad ei viitsi või ei oska ja nii ootavad nad, millal kanal põuaperioodil kokku kuivab, ja korjavad kalad kätega kokku.

Teisel pool kanalit roosatavad aga moonipõllud – nii palju kui neid jäi pärast kevadist suurpuhastust, kui valitsus sinna kohaliku politsei (ANP) valve all atradega traktorid peale saatis.

Need olid ärevad päevad, riigi põhjaosariikidest kohale toimetatud traktoristide ja neid turvavate politseinike pihta andsid tina nii taliibid kui kohalikud talumehed, kellele ei mahtunud hinge, et nende teenistus mutta küntakse ja pered nälga mõistetakse.

Kuna Taliban oma napi laskemoonavaru rüüstajate peale ära kulutas, oli sõduritel, kes konflikti ei sekkunud, pärast jupp aega rahulikum toimetada.

“Kopp-kopp, lahti tee!”

Patrull-laagrist idas laguneb saviga krohvitud silikaattellistest müüriga ümbritsetud turukompleks. Rida varikatustega savihütte, mille ees kohalikud parematel päevadel lambaid eeslite vastu ja kangaid kanepi vastu vahetasid. Nüüd ei ole seal enam ühtki müürijuppi ega seina, mis tihedalt kuuliaukudega täkitud poleks. Igasugune kaubandustegevus on turul ammu lõppenud ja ainus, mis sealt leida võib, on surm mõne osavalt varemete vahele sokutatud IED läbi.

Läänekaares kõrgub kindlustusmüürist Wahidi tähtsaim vahipost ehk sangar, millest hoitakse silma peal kahepoolsel roostepruuni karva ja ligemale kolme meetri kõrgusel massiivsel väraval, mille taha teevad iga päev asja ümberkaudsete külade elanikudki.

Küll paluvad nad raha teede ja sildade rajamiseks, nõuavad hüvitist sõjategevuses hukkunud kariloomade eest või kurdavad mõnd tervisemuret. Näiteks ühte haige jalaga vanemat härrat olla paar nädalat järjepanu, päevast päeva Wahidi värava juurde kärutatud. Eks ühelt poolt arstiabi lootuses, teisalt on laialt levinud kuuldused, et ega laagri juurest kedagi maiuseta tagasi saadeta.

Kodu on kindlus

Asjalikumad ja usutavama jutuga külaelanikud lubatakse pärast läbiotsimist laagri territooriumile, kohe pääsla kõrvale ehitatud ja punase vaibaga kaetud varjualusesse, kus mõnus ristis jalu istuda, teed rüübata ja tõlgi vahendusel läbirääkimisi pidada. Kui ei lase ennast segada teist kätt väravat lõõmavast prügihunnikust, mille küttekomponentideks põhiliselt väljaheidete kotid.

Nimelt väljastatakse Wahidis seedeprotsessi paksemad lõpp-produktid ihust otse spetsiaalsetesse lagunemist kiirendavate kemikaalidega kilekottidesse. Viskoossemate kehavedelike tarvis on aga maasse paigutatud kaks plasttoru, mida pidi uriin kuhugi maapõue sügavusse kaob.

Igati mõistlik lahendus kõrbes, kus vesiklosett oleks liigne luksus.

Eestlaste päralt on laagris pealt kahe meetri kõrguse kividest, punakaspruunist savist ja liivast kokku mätsitud mureneva müüriga ühendatud savionnidega piiratud privaatne hoov. Küllalt avar, et mahutada võrkpalliväljak, riistvõimlemisplats, kolm miinipildujapesa ja – üllatus-üllatus – lillepeenar kui kena roheline lapike liivakarva foonil.

Peenra kõrvale kilest varikatuse alla jääb midagi puhkeala laadset. Traatvõrgust väänatud diivanid ja tugitoolid (mis, muide, on mugavamad, kui välja näevad) pisikese laua ümber, millele maalitud mustvalgel ruudustikul ootavad puust nikerdatud arhailiselt rohmakad malendid lahingu algust.

Hoovist avanevad madalad uksed olme- ja eluruumidesse. Näiteks on oma koobas täpsuslaskuritel ja võõrastest on sinna oodatud vaid Jack Norris, nagu võib aru saada ukseava kõrvale seinale kantud maalingust. Samuti demineerijatel, kelle pesas varitsevad loata sissetungijaid lõksmiinid. Või vähemalt on selline hoiatus nende uksele kleebitud. Ja enesestmõistetavalt on eestlased omale isegi Wahidi savionni sauna rajanud.

Nende kaitseväelaste tarvis, kellele savionnidesse kohta pole leidunud, on hoovinurgas suur, kümmekond välivoodit mahutav sõjaväetelk.

Kohe Eesti meeste koduhoovi kõrval on laagrisisene helikopterite maandumisplats. Killustikuga kaetud väljakul jagub lahedalt ruumi Pasi soomukitele, mille kuulipildujatorud hoiatavalt üle kaitsemüüri vaatavad.

Teisele poole väljakut jäävad improviseeritud jõusaal ja ihuharimiskompleks ehk valamu, mille katuseks avar taevalaotus, ning telk dušivõtmiseks. Ihu ja hammaste pesemisel on tervislik silmas pidada, et sealses süsteemis voolav vesi kogemata suhu ei satuks.

Naabertelki on sisse seatud kaks ülitähtsat asutust. Heaoluruum laskemoonakastidele toetuva üüratu teleri ja internetinurgaga, mille vineerseinu katavad Eesti lastelt sõduritele saadetud pildid.

Vähemalt niisama tähtis kui heaoluruum on söökla, mille peremeheks kaks Inglise härrat. Selle laagri kõige kiidetumat ja kirutumat meest – sõltuvalt sellest, kuidas neil roog õnnestub. Igatahes pühapäeviti neid eriti ei sallita, kuna siis nad väga tööd teha ei soovi ja kombineerivad hommiku-, lõuna- ja õhtueine üheks söömaajaks.

Afganistani lipu all

Laagri sügavaimas sopis pesitsevad aga anakad ehk ANA (Afganistan National Army ehk rahvaarmee) sõdurid. Nende elupaik meenutab pigem mõnusat kolkaküla hipikommuuni kui sõjaväelaagrit.

Luitunud ja pisut lössi vajunud telkide ees vedelevad pilla-palla kõiksugused potsikud ja majapidamisriistad. Sealsamas laiutab hunnik läbisegi pillutud notte, millest parasjagu nii palju pilpaid raiutakse, kui järgmise toidulaari valmistamiseks vaja läheb.

Muljet külaelust süvendavad kruusasel platsil siblivad kuked-kanad ja rõõmsalt kalpsavad jänkud, kes aeg-ajalt korraldavad toitumisretki eestlaste õuel asuvale haljasalale.

Oma olemuseltki meenutavad siira ja usaldusliku silmavaatega ANA võitlejad, kui neil just vormi seljas või padrunilinte üle palja ülakeha veetud pole, pigem talupoegi kui sõdureid.

Ja ometi, nagu kinnitavad Eesti kaitseväelased, on anakad kole kanged mehed sõdima. Nii kui vähegi võimalus avaneb, kihutavad nad oma kastiga maastikuautodel või kas või jooksujalu laagrist välja ja täristavad kogu kaasahaaratud moona sinnapoole, kus vaenlast arvati nähtavat.

Kõige krooniks on ANA sõdurid baasi peremehed. Et see nii on, kuulutavad kõrgele laagri kohale masti aetud Afganistani lipud.

Kunagi lehvinud Wahidi müüride kohal Eesti trikoloorgi, ent sellest loobuti. Poliitilistel põhjustel. “Näitamaks rahvale, et see on nende maa ja nende armee, mida meie ainult toetame, on siin ainult Afganistani lipp,” ei taheta Kalnitski selgitusel kohalikele tekitada valearusaama, nagu oleksid eestlased Afganistanis okupandi rollis.