Vene diplomaat süüdistas Eestit

Vaino Kallas. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Käsitledes Venemaa-Eesti suhteid, süüdistas Venemaa alaline esindaja Anvar Azimov hiljuti Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) istungil oma sõnavõtus Eestit, öeldes muu hulgas: ”Toon teise näite sündmustest, mis ei aita kaasa Venemaa ja Eesti vahelisele teineteisemõistmisele. Need on Eesti vabadusvõitlejate liidu regulaarsed kokkutulekud Sinimäel, kus osalevad mõttekaaslased mujalt Euroopa riikidest. See liit ühendab ligi 2000 Teise maailmasõja veterani, kes sõdisid fašistliku Saksamaa poolel, sealhulgas SSi 20. diviisis.

Tuletan meelde, et SSi üksuste, kaasa arvatud Eesti leegioni tegusid kvalifitseeris Nürnbergi sõjatribunal, mille otsused on tänini jõus, kuritegelikeks. Nende nõndanimetatud veteranide kätel on miljonite inimeste, sealhulgas rahumeelsete elanike veri.”

Balti leegionid väljaspool relva-SSi

Azimovi sõnutsi ”teeb erilist muret fakt, et sellised kokkutulekud nagu “Erna”-laadsed sõjamängudki toimuvad Eesti ametiisikute mahitusel. Sellised faktid on tänapäeva Euroopale vastuvõtmatud”.

”Midagi samalaadset toimub Lätis,” väitis diplomaat. ”Me ei saa leppida igal aastal 16. märtsil korraldatavate relva-SSi kunagiste leegionäride sanktsioneeritud rongkäikude, kokkutulekute ja kontsertide, samuti mälestusaktsioonidega Lestene kalmistul, kuhu on maetud SS-lased (Lestene kalmistule on maetud üle 2000 Kuramaal võidelnud Läti sõjamehe, V. K.). Kahjuks toimub leegionäride austamine Riias politsei kaitse all ja muutub rahvusradikaalide manifestatsiooniks.”

Mis puutub Nürnbergi protsessi, siis see kuulutas küll Saksa relva-SSi inimsusvastaste ja sõjakuritegude tõttu kuritegelikuks organisatsiooniks, kuid teatavasti arvati Balti leegionid Nürnbergi sõjatribunalis väljaspool Saksa relva-SSi olevaiks.

Ka eristas USA valitsus Balti leegione selgelt Saksa relva-SSist, kuna leegionidesse oli mehi mobiliseeritud sundkorras ja rahvusvahelise õiguse vastaselt. Balti leegionides teeninud baltlasi ei käsitlenud USA valitsus vaenulikena, neile anti sissesõiduks elamislube ja neid võeti teenima Ühendriikide vahipataljonidesse, kus nad valvasid Nürnbergi protsessi ajal Saksa sõjakurjategijaid.

Mis puutub Nürnbergi protsessi üldse, siis on USA president John F. Kennedy oma raamatus ”Profiles in Courage” (”Vapruse elulood”) jaganud tunnustust senaator Taftile, kiites teda poliitilise mehisuse eest. Raamatu kommentaaris on Kennedy lisanud, et ”Nürnbergi kohus on konstitutsioonilise Ameerika häbiplekk ja suur hälve anglosaksi kohtupärandis”.

Pole ka imestada, sest enamik Nürnbergis tegutsenud Ameerika kohtunikest olid sõja eel Saksamaalt emigreerunud juudid, kel oli vähe kokkupuudet anglosaksi kohtupärandiga.

Sinimäed – Vene sõjaajaloo must plekk

Venemaa näeb endiste sõjameeste poolt Sinimägedel oma langenud relvavendade mälestamises natsismi heroiseerimist. Üks põhjusi on fakt, et Punaarmee kaotused 1944. aastal Sinimägedes ei sobi kuidagi kokku Venemaa kuulsusrikka sõjaajalooga. Kuid võib kindel olla, et kui polnuks Sinimägesid, oleks eestlaste süüdistamiseks leitud mõni teine põhjus.

20. sajandi ajaloos on Venemaal raske leida midagi sellist, mida Vene rahvas saaks tunnustavalt ja uhkustundega meenutada, mistõttu Moskva on viimasel ajal üha jõulisemalt hakanud heroiseerima Suureks Isamaasõjaks nimetatud Teise maailmasõja seda perioodi, mis algas Natsi-Saksamaa poolt sõja alustamisega NSV Liidu vastu. Punaarmee suur panus, Vene rahva kannatused ja sõja võit sobivad selleks hästi.

Paraku varjutavad Suure Isamaasõja oreooli sellised mustad laigud nagu Stalini sõjaeelne koostöö natsliku Saksamaaga, MRP ja ühine Poola jagamine, kallaletung Soomele ja Balti riikide okupeerimine. Samuti stalinismi inimsusvastased kuriteod, mis pandi toime nii Vene rahva kui anastatud riikide rahvaste suhtes.

Et vältida ajalooliste faktide esiletõstmist stalinismi režiimi all kannatanud riikide ja rahvaste poolt, püüab Venemaa neile rahvastele, eriti aga Eestile ja Lätile külge kleepida natsismi silti. Sealjuures ei jäta Vene diplomaadid kasutamata ühtegi võimalust süüdistada Balti riike natsismi ülistamises.

Ühes oma sõnavõttudest kommenteeris Vene peaminister Vladimir Putin hiljuti: ”Ükskõik millisel kujul natsismi rehabiliteerimine või, veel enam, SS-vägede heroiseerimine on tänapäeval lubamatu. Me näeme, mis seal Pribaltika’s toimub, ja reageerime.” Eestis on loodud Venemaa mahitusel antifašistlik komitee, kes igati, iseäranis välismaal ja Eestis elava vene noorsoo hulgas, püüab näidata, et Eestis soositakse fašismi taassündi. Kaitsepolitsei hinnangul on selle komitee tegevus selgelt Eesti-vastane, sest ta püüab välisriikide silmis mustata Eesti Vabariiki ja õhutada vaenu eestlaste ja Eestis elavate venelaste vahel.

Arvestades Eesti-Vene mitte just eriti sõbralikke suhteid, ei ole kahtlust, kes sellise komitee tegevust toetab. Rääkis ju isegi Vene föderatsiooninõukogu välissuhete komitee esimees Mihhail Margelov alles äsja Eestist kui riigist, kus fašistid jalutavad vabalt ringi ja püstitavad SS-lastele mälestusmärke.

See, et Eesti sõjamehed koos mujalt Euroopa riikidest relvavendadega pidasid Sinimägedes ja üldse 1944. aasta kaitselahingutega vastu üheksa kuud, vaatamata pealetungivate punavägede mitmekordsele ülekaalule nii elavjõus kui sõjavarustuses, ei tee oma kodumaad kaitsnud Eesti sõjameestest natse. Venemaa poliitikute süüdistused, et üle 80aastaste meeste kogunemised Sinimäele, et mälestada oma langenud relvavendi, on SS-vägede heroiseerimine, on naeruväärsed.