Juhtkiri: Vaid tähelepanu ei päästa

Pärnu Postimees. Foto: PP

Valged sebratriibud teel tähendavad, et sellest kohast võib minna üle tee – neid õpetussõnu lausuvad emad-isad lastele, pedagoogid koolijütsidele. Triibud maas, järelikult ohutu – see on veendumus, mis õpetuse tulemusena juurdub.

Tänase lehe esiküljel kirjeldatud õnnetus juhtus just turvaliseks peetud ülekäigurajal. Tagajärg: tubli pereisa lamab juba nädalaid haiglas. Hingab ise, pilgutab silmi, aga ...

Augusti keskpaigas kirjutasime koolipoisist, kes sai tõukerattal teed ületades autolt löögi. Taas vöötrajal. Poiss viidi operatsioonile.

Sama kuu esimesel päeval teatas politsei, et 13aastane tüdruk sai ülekäigurajal autolt löögi.

Kas oodati kinnitust, et ikka päriselt on ohtlik?

Aasta tagasi ülekäigurajal lastega juhtunud õnnetused täpsemalt fookusesse võtnud artikli sabas ilmus üheksast punktist koosnev loetelu 12 kuu jooksul toimunud otsasõitudest, milles kannatajaks lapsed ja mille juhtumiskoht sebra. Neid oli kokku üheksa.

Selle teadmise taustal on raske jääda külmaks täna avaldatud loole antud linnavalitsuse liiklusspetsialisti kommentaari – vöötrada oli tähelepanu all – peale. Mida see täpselt tähendab? Ohust teati ja olukorda jälgiti? Kas oodati kinnitust, et ikka päriselt on ohtlik?

Linnarahvas on viimasel ajal ülekäiguradade või õigemini nende puudumise üle kurtnud ka vast valminud Pika tänava lõigul. Märgid on, kuid sebratriipe mitte. Ei jõudnud joonistada, talv tuli peale, kevadel saab – nii kõlas sama ametniku selgitus.

Pärnu Postimees ei taha süüdistada ametnikku kergekäelises suhtumises linnarahva muredesse. Ometi vajab vastust küsimus, miks ei võeta midagi ette, kui ohtudest teatakse, linnaelanikud osutavad probleemsetele kohtadele. Kaardistamine ja info kogumine on kindlasti ametniku töö väga olulised osad, kuid selle teabe põhjal võiks teedel-tänavatel järgneda muutusedki. Linn ei saa olla selline, et vaid helkurvesti ja taskulambiga jõuab turvaliselt koju.