/nginx/o/2017/11/30/7364135t1hf3a7.png)
Valitsus eraldas eilsel istungil haldusreformi seaduse alusel makstavad ühinemistoetused. Omavalitsused esitasid enne ühinemistoetuse kasutamise kava: kuhu kolme aasta jooksul kulub raha. Liitumistoetust võib kasutada investeeringuteks, kulude katteks ja koondamistasudeks.
Riigi rahakotist, mis tegelikult on meie kõigi oma, käiakse välja 64,5 miljonit eurot. Koondamisraha on 8,6 miljonit, muude jooksvate kulude katmiseks kuus miljonit ja investeeringuteks jääb 49,9 miljonit eurot. Nii vaadates pole tulemus paha. Omavalitsuste kaupa on pilt teine ehk üldnimetuse all “tegevused” torkab selgelt silma hüvitiste ebaproportsionaalne suurus võrreldes investeeringute omaosaluse katterahaga.
Ühinemistoetuse kasutamise selgitustest leiab kinnitust tõsiasi, et ennekõike on riik teinud helde kingituse endistele vallavanematele ja volikogu esimeestele. Unustatud pole vallaametnikke ega -töötajaidki. Vallajuhtide ja -ametnike äraostmise hinnaga viidi ellu haldusreform. Sunnitud reform jätnuks palju rahulolematuid, kelle pahameel valitsejate vastu oleks avaldunud 2019. aasta riigikogu valimistel.
Olulisemaks kui valitsuse kommiraha tuleb tunnistada uute omavalitsuste järgmise aasta eelarveid.
Ilmselt on õigus riigikogu liikmel Igor Gräzinil, kes leiab, et haldusreform pole kaugeltki lõppenud, pigem alles algab. Kindlate traditsioonide, kogukonnatunde ja ajalooliste piiridega kihelkonnad tuleb haldusreformi suures sulatustiiglis vedeldada materjaliks, millest vormitakse uued omavalitsused. See pole lihtne ülesanne.
Kui jätame kõrvale niigi palju kriitikat saanud ühekorrahüvitised, peavad omavalitsuste sulandumisele aluse panema ühinemislepingus kokku lepitud investeeringud, mille omaosaluse katteks nüüd raha eraldatigi.
Olulisemaks kui valitsuse kommiraha tuleb tunnistada omavalitsuste järgmise aasta eelarveid. Nende koostamine seisab alles ees.
Pärnumaalt saavad ühinemistoetust kuus omavalitsust, Kihnu ei liitunud kellegagi ja naudib merelise saarvalla eristaatust.