Sumedal möödunud aasta 23. mai hilisõhtul peksti Pärnu mini-Rimi juures bussipeatuses mees vaeseomaks. Seda nägi üksjagu tunnistajaid: bussipeatusest möödusid inimesed, sellegipoolest polnud kohtu hinnangul süüdimõistmiseks piisavalt tõendeid.
Arvukatest tunnistajatest ei piisanud peksja tuvastamiseks (10)
/nginx/o/2018/08/01/11147105t1h7899.jpg)
/nginx/o/2023/02/10/15130512t1h59ab.jpg)
3. detsember 2017, 11:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Prokuratuur süüdistas peksmises 37aastast Janarit, kes süüdistuse järgi tungis koos sõbraga ohvrile kallale, pekstes teda rusikate ning jalgadega tuvastamata arv kordi näkku ja keha piirkonda.
Kohtualune end süüdi ei tunnistanud.
11. oktoobril mõistiski Pärnu maakohus Janari õigeks, märkides, et juhtunu asjaolud pole piisavalt selged, et mehe saaks peksmises süüdi mõista.
Pärnu maakohus rõhutas otsuses, et küsimus pole selles, kas peksmine mullu mais Jannseni tänaval toimus. Küll vaieldi selle üle, kas läbipekstule tungis kallale süüdistatav või seda tegi keegi teine, kes samas seltskonnas viibis.
Nagu öeldud, peksmine toimus avalikus kohas. bussipeatuses mööduvate inimeste ja sõidukijuhtide vaateväljas ja ümbruses asuvate kortermajade akende all. Häirekeskusele helistas mitu inimest, kes juhtunut pealt nägid. Kuid selgus, et keegi ei näinud juhtunut nii hästi, et suutnuks rüselenud meeste seast kedagi tuvastada.
Üks peksmisest häirekeskusele teatanu nägi juhtunut oma korteri aknast. Kahjuks aga liiga kaugelt, et nägusid tuvastada.
Sama moodi ei suutnud nägusid tuvastada möödajalutaja, kes juhtunut tunnistas. Kokku olevat ta näinud viit meest, kellest üks oli ohver ja ülejäänud peksid või seisid kõrval. Seltskond kandis üsnagi samasuguseid tööriideid, seega oli neid raske üksteisest eristada.
Ohver väitis hiljem, et ei mäleta, mis juhtus. Kuigi miski ei kinnitanud, et ta mälu oleks kuidagi häiritud, siis jõi ta enne juhtumit ära liitri süütevedelikku.
Sama moodi ei mäleta enda väitel juhtunut Janar ise ega temaga seltskonnas viibinud Jaan ja Mihhail, kes kõik olid ära joonud suures koguses viina.
Küll väitis Mihhail, et eeldatavasti sai konflikt alguse sellest, et ohver pakkus neile mõni aeg enne kaklust süütevedelikku, mille peale seltskonnas viibinud Jaan olla solvunud.
Küll tasub meeste tunnistustesse suhtuda ettevaatlikult, sest seltskond oli väga purjus.
Politsei protokolli järgi oli Jaani joove üks promill (0,5 mg/l), Janari joove 2,7 promilli (1,36 mg/l) ja Mihhailil mõõdeti koguni viiepromilline joove (2,5 mg/l).
Juhtunule reageeris abipolitseinik Kadi, kes oli samuti selle kohtuasja tunnistaja. Kui abipolitseinik kohale jõudis, oli peksmine juba toimunud. Kadi küsis ohvrilt, kes teda lõi ning läbi pekstud mees näitas näpuga Janari ja Jaani suunas. Kohus märkis, et ainuüksi sellest asjaolust ei piisa inimese süüdimõistmiseks.
„Küsimus oli tõendite hindamises ning kui kohus leiab, et on kõrvaldamata kahtlus, kas kõik ikkagi oli täpselt nii, nagu prokurör kirjeldab, siis tulebki kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks," selgitas prokurör Helga Aadamsoo, kes küsis süüdistatavale reaalset vangistust, sest Janar on varasemalt korduvalt karistatud. "Reegel tuleneb kriminaalmenetluse seadusest. See ongi võistleva kohtumenetluse mõte, et tõendeid hindab erapooletu instants ning vahel tuleb teistsugust hinnangut lihtsalt aktsepteerida."