Hambaravis vilkuvast kollasest hoiatustulest on saanud ärevalt ja punaselt plinkiv signaal. Kõik märgid osutavad, et uuest aastast võib tekkida olukord, kus riigilt ette nähtud proteesihüvitis – 260 eurot – jääb abivajajatele kättesaamatuks. Raha on, aga tarvitada ei saa.
Miks? Kordub sama muster mis täiskasvanute hambaravihüvitise puhul. Riigi kehtestatud uus hüvitise kord on tohtritele vastuvõtmatu. Et selle vastu võidelda, kasutavad nad ära süsteemi nõrkust: haigekassaga lepingu sõlmimine ehk muudetud hüvitiskorraga liitumine on vabatahtlik. Kohustust sellega kaasa minna pole. Kui lepinguid ei sõlmita, puudub patsientidel võimalus 260 eurot proteeside suhusaamiseks kasutada.
Kujunenud punnseisus ei võida keegi: ei riik, arstid ega patsiendid. Terve mõistus ütleb, et sellisest olukorrast peab olema väljapääs. Nii ju edasi minna ei saa. Ometi on ajaloos olnud hetki – ja neid tuleb ilmselt ette edaspidigi –, kui üürgav ohusireen jääb tähelepanuta.
Kui tutvuda konfliktipoolte seisukohtadega, tundub, et võidu saavutab see, kes suudab kauem, hambad ristis, endale kindlaks jääda.
Kui lepinguid ei sõlmita, puudub patsientidel võimalus 260 eurot kasutada.
Lugejal tasub selle kaevikusõja ajal olla aga tähelepanelik kõiksuguste hambaravi puudutavate infokildude suhtes. Teabesõda kuulub igasuguse lahingu juurde. Nii on praegugi kuulda jutte, mida kõike kohutavat haigekassaga lepingu sõlminud hambatohtrid teevad, kui kehvi ja ajast-arust materjale kasutavad. Kas see on hirmutamistaktika või reaalne olukorra kirjeldus?
Küsimusi tekitavad samuti tohutud hinnakäärid haigekassa kehtestatud piirhindade (proteeside puhul praegu koostamisel) ja hambaravikliinikute hinnakirjas märgitud summade vahel. Kas hambaraviteenuste hinnas on tõesti nii palju õhku? Vahemärkuseks: 85 protsenti hambaraviasutustest oli mullu kasumis.
Pärnu Postimees loodab väga, et tohtrid ja haigekassa suudavad siiski lõpetada kaevikusõja ja hoida ära terendava õnnetu olukorra.