Toronto ajalehes sagenevad artiklid, milles käsitletakse spordist saadud ajukahjustusi. Kõige rängemad neist on surmaga lõppevad. Natuke pehmemad on aju funktsioonide kahjustused. Kui mitte kohe pärast ajupõrutust, siis ilmnevad sümptomid vanemas eas. Seda juhtub poksis, Ameerika jalgpallis, jäähokis ja mootorispordis.
Kiri: Vigastavad spordialad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu kooliajal Pärnus oli poks noormeeste seas populaarne. Uhke oli olla tunnustatud sportlane, eriti poksija. Sel ajal oli Pärnu tugevaim poksija Suokas. Ta tõusis NSVLi tugevamate tasemele.
Jõudsin 1956 Melbourne’i olümpiaks valmistuvate sõudjate treeninglaagrisse. Olime Moskva jõe äärses spordibaasis koos poksijatega ja sõbrunesin neist ühega. Kord ütles ta ilmse kahetsusega, et tema oli see, kes lõi võistlustel Suokasele saatusliku löögi. Sain aru, et see vaevas teda ja jäigi vaevama.
Pärnus minu lähedal elas noormees hüüdnimega Emukas. Teadsime tema ägedat iseloomu ja suhtusime temasse aukartuse ja hirmuga. Kuulsime tema restoranikaklustest ja lugesime ta poksijakarjäärist. Eestis ei olnud talle võrdset vastast, kuid raske tagajärjega kaklus viis ta vangimajja.
Kuulsin juhuslikult tema lõpust. Poliitvangina jõudsin Patarei vanglasse, kus räägiti, et Emukas oli peksnud uurijate ülesandel kaasvange, et nad oma teod üles tunnistaksid. Vanglas on see surmapatt, Emukas löödi surnuks magamise ajal.
Sõjaeelses Eestis olid tugevaid poksijaid. Nendest teadsime Euroopa meistrit Anton Raadikut. Ta läks sõja eest Soome, abiellus soomlannaga ja sündis poeg. Igapäevast leiba tuli teenida elukutselise poksijana. Ta rajas lootused poksikarjäärile Ameerikas. Tema eesmärk oli maailmameistri tiitel.
Kuue aasta jooksul poksis Raadik palju ja edukalt, kuid teenitud raha kulus ja abikaasa juurde Soome tagasisõit tuli järjest edasi lükata, kuni ajukahjustus võttis kontaktivõime.
Nüüd on trükitud Raadiku elulooraamat. Minus tekitas tema elu katkemine 36aastaselt kurbust, aga autorid olid spordi imetlejad ega märganud kurbmängu ega traagikat. Samas raamatus nimetatakse Eesti raskekaalupoksijat, kelle võidud algasid enne sõda ja jätkusid sõja järel NSVLi tugevamate seas.
Nägin teda Tallinnas spordikomitee poksitreenerina. Mõni aasta hiljem nägin teda vastu tulemas kõnniteel Estonia teatri juures. Tema sammudes puudus koordinatsioon ja pea värises.
Ajule ohtlikud on vähesed spordialad. Spordivigastused paranevad arstide ja ratastooli abiga. Mõnikord on kullal vere hind.