Eesti välispoliitika hoiakuid kujundavad rahvuslikud huvid

Marko Mihkelson Foto: Peeter Langovits / Postimees

Eesti välispoliitika on viimase 20 aastaga muutunud kahtlemata mitmetahulisemaks ja professionaalsemaks. Seda pole kindlasti võimalik käsitleda lihtsustatult, mustvalgel viisil, nagu seda teeb näiteks Janek Mäggi. Eesti välispoliitika ei ole kindlasti silmakirjalik.

Meie peateljeks välispoliitiliste hoiakute kujundamisel on mõistagi Eesti riigi rahvuslikud huvid, mille keskseks tahuks on väärtuspõhisus. See tuleneb juba meie enda põhiseaduse loogikast ning Euroopa Liitu ja NATOsse kuuluva demokraatliku väikeriigi rahvusvahelisest positsioonist.

Mida rohkem on meie lähinaabruses (ja mitte ainult) demokraatlikke ja vabu riike, seda kindlam on meie julgeolek tulevikus. Nii lihtne see ongi.

Väärtuspõhisus välispoliitikas ei tähenda ju automaatselt seda, et me ei saaks või ei tohiks suhelda näiteks autoritaarsete ja ebademokraatlike riikidega. Teadupärast on meiesuguseid vabu riike maailmas vähemus. Mitte üle 90, mis kokku esindavad umbes 38 protsenti maailma elanikest.

Eesti eesmärk suhetes kõigi riikidega, millega meil on sõlmitud diplomaatilised suhted, kätkeb väga erinevaid teemasid konsulaarküsimustest kuni kaubandussuheteni. Nende hulka kuulub kindlasti universaalsete inimõiguste teema.

Ükski riik maailmas pole kloonitud, mistõttu rahvusvahelistes suhetes on väga palju nüansse, mida tuleb silmas pidada. Kaasa arvatud rahvusvaheliselt tunnustatud diplomaatiline protokoll. Kriitikud võiksid enne nooleloopimist selgeks teha, mis on näiteks ametliku ja riigivisiidi vahe.

Kasahstan on meile kui Euroopa Liidu liikmesmaale väga oluline partner Kesk-Aasias. Käesoleval aastal alustab Eesti oma saatkonna rajamist Kasahstani, igal juhul suurendab see meie diplomaatilist võimekust selle strateegiliselt olulise regiooni katmisel. Samal ajal ei jää kuhugi väärtused ega hea valitsemistava, millest muu hulgas oli juttu president Nursultan Nazarbajevi Eesti visiidi ajal.

Sageli on küsitud: miks me ei saa siis Venemaaga poliitilisel tasandil suhteid seatud? Miks Eesti siin midagi ei tee? Ma arvan, et Venemaa Föderatsiooni saatkonna hiljutine avaldus seoses 2007. aasta aprilli sündmustega räägib enda eest.

Vaatamata meie kannatlikele sammudele, pole idanaaber siiani suutnud päriselt üle saada postimperiaalsest stressist, mis segab neid oma lähinaabritega 21. sajandile vastavalt suhteid normaliseerida. Eesti on selleks valmis, kuid veel kord: tangot tantsitakse ikka kahekesi.

Ometi on meie välissuhtlemises viimasel ajal tunda olnud pika perspektiivi puudumist ning ametkondade vahelise koostöö loginat. Riigikogu väliskomisjon on hea koht veidi ettevaatavamate poliitiliste seisukohtade kujundamiseks, seetõttu keskendub uus koosseis oma töös mitme kaugema strateegia analüüsile.

Artikkel pärineb Marko Mihkelsoni veebipäevikust www.markomihkelson.blogspot.com.