Autovargad tõmbasid Pärnumaal pidurit

Professionaalsed autovargad tegutsevad enamasti mürata. Auto kadumine võib olla sekundite küsimus. Foto: Toomas Huik / Postimees / Scanpix

Õiguskaitseasutused on teinud viimastel aastatel nii head tööd, et võrreldes varasemate aastatega on sõidukivarguste arv Pärnumaal vähenenud mitu korda.

Lääne prefektuuri narko- ja organiseeritud kuritegude talituse juhi Tarmo Värati arvates on märkimisväärselt vähenenud autovarguste taga peaasjalikult politsei hea koostöö Läti ja Leedu kolleegidega. “95 protsendil juhtudest teame, kui nad (auto­vargad, L. H.) tulevad. Oleme valmis ja ootame neid,” märkis Värat.

11. detsembri seisuga on pandud tänavu Pärnumaal pihta üheksa mootorsõidukit, sealhulgas neli sõiduautot. Seda on kaks korda vähem kui mullu. 2012. aastast ülemulluseni läks maakonnas varaste saagiks vastavalt 26, 25, 33 ja 25 sõiduvahendit aastas.

Piiriüleseid autovargusi, mida uurib narko- ja organiseeritud kuri­tegude talitus, on olnud tänavu siinkandis kaks.

Tullakse ja võetakse. Mitte nii, et tulevad nädal aega varem siia ja siis otsivad. Tarmo Värat

Isegi kui vargad on kinni nabitud või nende isikud juba teada, hoiab politsei sageli pärast kohtuotsustki kuriteo üksikasju kiivalt saladuses. Enamasti ei õnnestu jõuku korraga kätte saada. Siis tuleb autovargusi uurida menetlustähtaja tõttu jupiti. Pärnumaalgi pole harukordne, et osa rühmituse liikmeid on mõistetud juba kohtus süüdi, kui mõni saab alles kahtlustuse.

Välismaalaste ärandatud kümnetest autodest on endiselt teadmata kadunud kaks. “Need on 2015. aastast, kui löögi all olid Honda CR-Vd,” täpsustas Värat. “Tegelikult saime sellele CR-Vde pundile tookord jälile, aga need kaks autot jäid kaduma.”

Värat peab sõidukite krattimise languse põhjuseks sedagi, et kohus karistab selle eest üsna karmilt. Ta usub, et ehkki lõunanaabritest autovargad on võrdlemisi külmaverelised, annavad nad endale aru, et jäävad varem või hiljem vahele.

Värat polnud nõus avaldama, kuidas politseinikud rahvusvahelist koostööd täpsemalt teevad. “Mingi osa sellest tegevusest on kaitstud riigi­saladuse seadusega,” selgitas ta. “Saan vaid kinnitada, et meie koostöö tase on väga kõrge.”

Niisamuti ei soostunud aastaid organiseeritud autovaraste jõukude tegevust jälginud Värat kirjeldama nende töömustrit. “Ega lehte loe ainult ontlikud inimesed,” põhjendas ta.

 

Küll peab Värati sõnutsi sageli paika mõneski kohtulahendis kirjeldatud kuritegelike rühmituste tööjaotus: jõudnud Eestisse, valib mõni autod välja, osa pundist ärandab, keegi jälgib protsessi saateautost. Kõik käib väga kiiresti, kallid autod kaovad majade eest mõne nupuvajutusega.

Mõni selle aasta vargus oli võrdlemisi robustne: ukselukk purustati, misjärel auto käivitati elektroonse seadmega. Nõnda, jõudu kasutades sisenetakse sõidukisse siiski väga harva.

Uutes autodes on väga palju elektroonikat, tänu millele saavad vargad käivitada sõidukid abivahendit kasutades süütevõtmeta. “Hästi lihtsustatult öeldes püütakse majadest kinni süütevõtme signaal ja siis kantakse see edasi autosse,” selgitas Värat.

Enamasti jõuavad välismaa autovargad saagini juhuslikult. “Loomulikult tuleb hoida silmad lahti, aga müüdi, et nad otsivad koha valmis ja tulevad hiljem tagasi, tahaksin küll kummutada,” märkis Värat. “Tullakse ja võetakse. Mitte nii, et tulevad nädal aega varem siia ja siis otsivad.”

Peamiselt lähevad vargad õnne proovima uuselamurajoonidesse, eeldades, et seal seisavad kallimad autod.

Värat tõdes, et samal ajal kui auto­tootjad arenevad, teevad seda kurjategijadki. Nii tuleks ärasõit teha neile võimalikult raskeks. “Loomulikult pole mõtet betoonplokke maja ette tõsta, aga autot hoovi pannes ei saa eeldada, et nad ei tule sinna,” soovitas uurija. “Ikka tulevad. Ega nad karda midagi. Pange kas või värav lukku! Selle lõhkumine tekitab müra.”

Ärandajate ülbusest ja kartmatusest annavad tunnistust varasemad näited, kus varas vaatab rahumeeli valvekaamerast sisse ja seejärel kleebib selle objektiivile teibi. Vahel pole tolku kinnikatmata kaamerastki. “Kui videosalvestis näitab Andromeeda udukogu, pole sellega hiljem tõenduslikus mõttes paraku midagi peale hakata,” tõdes Värat.

Kes on need lõunanaabrid, kes eestlaste vara kallale kipuvad? Värati kogemust mööda on üldjuhul olnud tegemist noorte inimestega. “Võib-olla teeb mõni seda adrenaliinistki, aga peamiselt on asi ikkagi rahas,” sõnas uurija. Autovargaid on tulnud suurematest linnadestki, kuid enamik on olnud maalt. Tavaliselt on rühmituse liikmed sama kandi inimesed.