Kurortoloogia instituudi lugu

Kalev Vilgats
, Pärnu Postimehe arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu ülikooli Pärnu kolledži kurortoloogialabori avamine. Dr Endel Veinpalu (pildil) juhitud instituudi tegevus on lõpetatud.
Tartu ülikooli Pärnu kolledži kurortoloogialabori avamine. Dr Endel Veinpalu (pildil) juhitud instituudi tegevus on lõpetatud. Foto: Ants Liigus

Kaks aastakümmet tagasi tähistas oma 40. tegevusaasta täitumist Pärnu kurortoloogia ja taastus­ravi instituut. Sel puhul korraldati teaduskonverents. Instituut, mille olemasolu ja tegevus on lahutamatult seotud meditsiinidoktor Endel Veinpalu (1929–2016) nimega, oli mitmeti erandlik. Kõigepealt oli kurortoloogia instituut Pärnu ainus tõsiselt võetav teadusasutus. Teiseks oli instituudil munitsipaalasutuse staatus ehk see allus linnale. Lõpuks saigi see saatuslikuks.

Uurimisasutus loodi 1957. aastal eksperimentaalse ja kliinilise meditsiini instituudi kurortoloogia osakonnana, kus teadurina asus tööle Veinpalugi. 1961. aastast oli ta selle juht. Oskusliku lobitööga leiti raha ja ehitati kurortoloogidele oma tööruumid Kuuse tänavale. 40 aasta jooksul uuriti seal Eesti ravimuda, päikesekiirguse režiimi iseärasusi Pärnu rannas ja töötati välja mudapreparaadid Humisool ja Konpel-1. Heakskiidu said liigesehaigete varajase kuurortravi metoodika, südamelihase infarkti läbiteinute optimaalsed ravijuhendid. 1957–2001 korraldati Pärnus kümme rahvusvahelise osalusega kurortoloogiakonverentsi. Pärnu tõusis kogu NSV Liidus ja sotsialismileeris tunnustatud kurortoloogiakeskuseks, aga rahvusvaheliste teadusajakirjade kaudu ulatus tuntus kaugemalegi.

Meditsiiniteaduste kandidaadi kraadi kaitsesid uurimistööde põhjal Robert Trink, Heino Põder, Mihkel Roosaare ja Liidia Veinpalu. Endel Veinpalu ise kaitses 1972. aastal doktorikraadi, olles aastaid Pärnu ainus teadusdoktor.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles