/nginx/o/2023/02/10/15130512t1h59ab.jpg)
/nginx/o/2017/12/22/7430355t1he88f.jpg)
Tosin aastat tagasi tegi toona 21aastane Allar Tael oma elu suurima vea, mille tagajärjel jäi ta kaelast altpoolt halvatuks. Ehkki 34aastane Pärnu Tammiste hooldekodu elanik saab liigutada ainult pead, ei takista see teda näiteks lumist lummavat talve võlumaad väisamast. Pliiatsite ja paberi abiga jõuab mees kohtadesse, kuhu mõni kõndijagi praeguse sompus ilmaga naljalt ei pääse.
Kevadel tutvus Allar 1993. aastast üleilmsesse suu ja jalaga maalivate kunstnike ühendusse kuuluva Meelis Luksiga. “Ta küsis, kas ma joonistada oskan,” meenutab Allar ja puhkeb südamest naerma. “Ütlesin, et ma ei tea.”
Esimesed eBayst tellitud pliiatsid olid nii viletsad, et rändasid õige pea prügikasti. Õe kohalikust kunstiärist toodud joonistusvahendid olid aga hoopis teine tera. Paar nädalat otsis pliiatsi hammaste vahele võtnud ja sellega paberit kombanud Allar tunnetust. Juuni alguses hakkas ta teadlikult esimest pilti joonistama.
Iga pilt võtab umbes 60 tundi. Üle kahe tunni järjest Allar tavaliselt ei joonista. Silmadele hakkab. “Ikka nii ära väsitab, et lausa vastik,” tunnistab ta. “Loomulikult peab olema hea tuju. Kui tuju pole, siis ma ei joonista.”
Olen mõelnud, mis oleks, kui mõni sõber oleks minu olukorras. Ma ju ei tea, kui palju mina külas käiksin.
Allari suurim eesmärk on samuti suu ja jalaga maalivate kunstnike ühendusse pääseda. See on paras katsumus. Kandideerimiseks peab esitama viis kuni kümme tööd. Arstilt tuleb võtta tõend selle kohta, et käed ei liigu. Täita mitme lehekülje pikkune ankeet.
Hinnaalandust ei tehta. Ühenduse liikmete tööd peavad olema võrdväärsed kätega maalijate ja joonistajate omadega. Kandidaatide teoseid hindab nõukogu, kuhu kuuluvad ühenduse liige ja kaks tunnustatud tervet kunstnikku.
Enne täieõiguslikuks liikmeks saamist võib ühendusse pürgija pälvida stipendiumi, mille abiga oma oskusi nõutava tasemeni arendada.
Allar ütleb, et kunstnikupalgaga saaks ta oma hooldekodu koha ise kinni maksta. Varmalt kuluvad kvaliteetsemadki pliiatsid ja kustukummid, mis pole sugugi odavad. “Stipendiumiga oleksin iseseisev ega peaks vanematelt lisaraha küsima,” märgib mees, kel erivajaduste pärast tuleb sageli osta abivahendeidki.
Kui Allar suvel joonistama hakkas, oli tema siht saada aasta lõpuks valmis viis pilti. Praegu joonistab ta juba kuuendat. “Kui kuulsin, et ühendusse kandideerimiseks pean joonistama viis kuni kümme pilti, teadsin kohe, et ma ei hakka viiega narrima,” märgib ebainimlikust olukorrast hoolimata äärmiselt jutukas ja heatujuline Allar. “Kümne pildiga saavad nad minust parema ülevaate ja näevad, et võtan asja päris tõsiselt.”
Enne õnnetust Toyota esinduses keretöid teinud Allar joonistas enne suuga pliiatsi haaramist viimati üheksandas klassis. “Kunstiõpetus oli mul kolm või neli,” meenutab ta. “Ütlen ausalt: joonistan praegu suuga paremini. Ehk on kannatlikkust juurde tulnud. Siis tahtsin ju poole tunniga pildi valmis saada, praegu ei jõua ma selle ajaga midagi. Isegi oma nime kirjutan pildile kümme minutit.”
Allar rõhub joonistades alati detailidele. Talle väga meeldib, kui keegi jääb neid tema piltidelt otsima. Nii ei joonistaks ta kunagi ühte looma, vaid näiteks lambakarja Saaremaal kadakate vahel. “Metsseapõrsad on naljakad,” lisab meistrimees. “Ma muidugi ei oska neid joonistada, aga see oleks jällegi väljakutse.”
Ennast proovile panna Allarile meeldib.
Aastaid on Allar elanud end välja Pilkaja huumoriajakirja ja blogisse naljalugusid kirjutades. Suhted, raha ja lollid – need on teemad, millest võib lõpmatuseni kirjutada. Lugude väljamõtlemine aitab joonistamiselegi kaasa. “Igas pildis on ju samuti mingi lugu,” märgib ta.
Allar on veendunud, et naljatada võib absoluutselt kõige üle. Enda õnnetu olukord pole talle pilkamisel siiski ette jäänud. Ta arvab, et see ei sobi. Küll peab ta sketši, kus tervisesportlasest Ott Sepp sõimab ratastoolis Märt Avandit, “Tujurikkuja” parimaks. “Nemad veavad välja,” tunnistab ta.
Joonistaja tõdeb, et praegu on aasta kõige kurvem aeg. “Kuuled ju ise, kuidas vihma sajab ja katuseplekk koliseb,” lausub ta kuklaga aknale osutades. “Pole enam sügis, aga talv ka mitte. Selline aeg, et kui praegu midagi joonistan, siis päikest. See teeb päevad natuke rõõmsamaks. Aga jõulud mulle meeldivad, see on tore aeg.”
Allari jõululaupäev ei erine vanemate juures palju teiste omast. “Kindlasti tuleb hästi palju süüa, et pärast oleks paha olla,” naljatab ta. “Ehk tuleb mõni sõber külla ...”
Olulisemad inimesed pole Allari elust kadunud. “Kui üks sõbranna mind pärast õnnetust nägi, ütles ta kohe: “Ei-ei!” Ta nägi, et ma siplesin, see oli talle ebameeldiv,” avaldab ta erandi. “Aga ma ei süüdista kedagi. Kui ma enam sõbraks ei sobi, siis las ta olla.”
Allar tõdeb, et mõni kunagine töökaaslane või sõber ei ole tõesti pikka aega ühendust võtnud. “Samal ajal pole mina neilegi ammu kirjutanud,” nendib ta. “Olen mõelnud, mis oleks, kui mõni sõber oleks minu olukorras. Ma ju ei tea, kui palju mina külas käiksin.”
Mõni lähedane on vahel Allari puudegi ära unustanud. “Teinekord on nii, et kusagil laua ääres istudes ulatatakse mulle oma telefon või salatikauss,” kirjeldab mees hetki, millele järgneb üldjuhul naerukoor. “Inimene unustab ära, laua taga pole ju ratastooli näha.”
Õnnetusest Sindi ja Tori vahelisel teelõigul Allar ei mõtle. Küll pole ta kunagi püüdnud varjata, mis 2005. aasta mais juhtus. “Kui keegi küsib, räägime jutud ära,” lausub ta.
“Olin purjus,” tunnistab Allar. “Oli reede õhtu. Läksime autoga kodukanti. Jõime kusagil jõe ääres, oli lõke. Vastu hommikut ... Ma ei teagi, mis kell oli. Sõitsime autoga. Jäin roolis magama.”
Avariid Allar ei mäleta. Ta teab seda, mida talle on räägitud. Allari arvates ei saanud hoog kurvilisel teel väga suur olla. “Isegi kui pingutad, seal üle 100 naljalt välja ei võta,” arutleb ta. “Ma ei tea, kui suur kiirus võis olla, aga kusagil seal mul käest ära läks. Kahju. Noor ja rumal. Õnneks ma ei sõitnud kellelegi otsa ja teised jäid autos terveks.”
Allar oli sõidukis ainus, kelle turvavöö polnud kinni. “Arvan, et see oleks mindki päästnud,” sõnab ta. “Paljud toovad näiteid, miks ei peaks turvavööd kinnitama: et on jäetud kinnitamata ja tänu autost lendamisele ellu jäädud. Mina lendasin autost välja ja olen nüüd siin. Teised jäid ju terveks, arvatavasti oleksin minagi jäänud. Kahju, et nii läks.”
Allar teab vähemalt kahte sõpra, kes on teinud pärast tema õnnetust purjuspäi avarii. “See on päris masendav,” tõdeb ta. “Õnneks neil ei juhtunud midagi. Te olete mind ju näinud. Nalja teete või? Aga mis kohut mina mõistan, kui olen isegi selle vea teinud ...”