Enn Auksmann: Jumala armastuse sümfoonia

Enn Auksmann Foto: PP

Kellelt pärineb teravmeelne väljend “Peatage maakera, ma tahan maha minna!”, ma ei tea, kuid olen seda nii mõnelgi korral kasutanud. Peamiselt siis, kui olen lugenud või kuulnud uudiseid järjekordsetest jaburatest otsustest, mis ühest või teisest enamasti väga kitsale kandepinnale toetuvast ideoloogilisest arusaamast lähtudes mõjutavad põhjapanevalt elu kõikidel nendelgi, kes seda ideoloogiat omaks ei tunnista, või vabadust ja võrdsust kuulutades kitsendavalt järjepidevalt enamiku inimeste vabadust oma elu korraldamisel.

Meenub klassikalise muusika kontsert, millelt poole pealt põgenesin. Mängiti Beethovenit, keda ma väga armastan, aga umbes nii, nagu ei oleks kurt olnud ainult helilooja, vaid kogu orkester dirigendiga eesotsas.

Toona ma nii ei mõelnud, aga tagantjärele tundub, et dirigendi kõige õigem otsus oli panna orkester mängima võimalikult kiiresti. Paraku ei suutnud see viis lõputule õudusele õudse lõpuga lõpp peale teha takistada mind, nagu öeldud, vaheajal kontserdimajast pagemast.