Jõuluajal turvakodus

Foto: Vida Press

Kuigi jõule peetakse perega kokkusaamise ajaks, leidub lapsi, kelle pühad mööduvad oma turvalisuse tagamiseks perest eemal turvakodus. Mõne lapse kodune elu on Shalomi lastemaja töötaja Valdur Kolla ütlust mööda niisama kirju kui issanda loomaaed.

Põhjusi, miks lastemajja satutakse, on palju. «Alkohol on üks suur probleem. Aga ka kõikvõimalikud suhetekriisid ja lastevastane vägivald,» loetleb Kolla, miks lapsed nende juurde kas omal käel, lastekaitse või politsei abiga jõuavad. «Näiteks leidub lapsi, kes ainuüksi minu nägemisest nutma puhkevad. Siis võib aduda, missugune mehe-eeskuju neil kodus on.» Kolla lisab, et lapse käitumisest õnnestub palju välja lugeda.

Kuidas niisugustele lastele läheneda? «See on meeskonnatöö. Kui näed, et ta sind kardab, ei saa ennast peale suruda. Nad valivad ise töötaja, kellele end avavad. Pole võimalik tahta, et üks inimene kõigile sobib,» on Kolla veendunud.

Aeg, kui kaua lapsed turvakodus elavad, sõltub pere olukorra keerukusest. «Asi võib laheneda juba hommikuks. Raskemal juhul kulub aga nädalaid või aasta,» lausub Kolla. Kui kellelgi pereliikmeist on probleem näiteks alkoholi või sõltuvusainete tarbimisega, ei ole ebatavaline, et laps läheb pärast situatsiooni lahenemist tagasi koju, kuid mõne aja pärast satub taas turvakodusse.

«See on protsess. Lapsevanemaga proovitakse koostööd teha, et näha, kas elukorraldus hakkab toimima. Ja kui protsess kestab pool aastat või enam, võib laps selle aja jooksul siia tõesti mitu korda sattuda,» nendib lastemaja töötaja. «Eraldamisotsus on viimane, mis tehakse.» Keerulisemate olukordade puhul ei soovigi laps enam vanemat näha ega temaga suhelda. Kolla kinnitusel on niisugustel juhtudel parima lahenduse leidmine lastekaitse pärusmaa ja turvakodu see, mis seniks lapsele ohutut keskkonda pakub.

Nende laste hulk, kes turvalist paika vajavad, erineb Kolla sõnutsi periooditi. «Ühel päeval võib neid olla kaks, teisel 12. Suvel rohkem ehk seetõttu, et siis on probleemi korral kergem kodunt ära tulla,» räägib Kolla, tõdedes, et talvel külmaga lapsed kindla ööbimiskohata elupaigast minema ei kipu. Suvel on kergem, sest vajadusel saab öö veeta väljas. Turvakodusse jõuavad need koduse olukorra eest põgenenud siis, kui ei jätku enam süüa ega avane võimalust tuttavate pool ööbida.

Kas lastemajja tuleb lapsi, kelle peres tundub pealtnäha kõik korras, ent tegelikult on teisiti? «Jah. Ja see süveneb,» lausub Kolla, lisades, et selles saab süüdistada ühiskonda, kus enim väärtustatakse edukust. «See on nutimaailm. Pere oleks nagu terve ja toimiv, aga tegelikult puudub suhtlus, sisemiselt ollakse katki. Suhted on pingelised. Ja sealt läheb edasi: lapsed satuvad kaubanduskeskustesse, tänavale.»

Üha enam jõuab turvakodusse noori emasid väikelastega. Seda seetõttu, et üürikorteri hind suvel tõuseb niivõrd palju, et eluaseme eest maksmiseks raha ei jätku. «See on suur probleem, sest kõigil inimestel pole pere tuge,» nendib lastemaja töötaja.

Seda, et turvakodus viibivad lapsed jõulude ajal kodu ja vanematega koosolemist igatseksid, Kolla täheldanud ei ole. «Neil lastel, kes siia satuvad, pole võib-olla jõule ega sünnipäeva kodus tähistatudki. Mõni siiralt üllatub, kui kingituse saab,» avaldab ta.

Esimese lahendusena sugulased ja vanavanemad

Pärnu linna piirkonnavanema Karin Uibo sõnutsi lähtub politsei peamiselt sellest, et lapse eraldamine kodust ja vanematest oleks alati viimane variant. «Kui kodune olukord on tõesti selline, et laps tuleks pere juurest ära viia, proovitakse esialgu leida muid lahendusi ja viia laps talle tuttavasse keskkonda, näiteks sugulaste või vanavanemate poole,» seletab ta.