Urmas Hännile: Kes on “meie”?

Urmas Hännile tunnistab, et tema pole kaasa annetanud suurperedele ega haiglaile aparatuuri ostmiseks. Kas see on näotu? Foto: Urmas Luik

Viimasel ajal tunnen end halvasti. Mitte et tervis oleks käest, vaid mind ei jäta maha pidev häbitunne. Piinlikkus, et päevil, mil riik on ulatanud hädasolijatele kõhklematult abikäe, pole mina liigutanud heategevuse vallas lillegi.

Vähe sellest, olen riigile kaudselt suisa 130 eurot võlgu. Just nii palju annetab keskmiselt iga Eesti täiskasvanu aastas, mina aga pole ligimeste heaks tänavu ega varemgi poetanud sentigi.

Ei ole toetanud suurperede lapsi ega majandusraskustes pere või üksikvanemaga last. Pole aidanud kaasa sellele, et üks haigla saaks soetada vajaliku aparatuuri enneaegu sündinud beebidele ja nende vanematele mõeldud pere­palatitesse.