Aialinnu toidulaud olgu mage

Karl Adami
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Karl Adami

Pilk tõuseb enese pidu­laualt aknale, mille taga askeldab uudishimulik rasvatihane. Pisike munakollane suleline kõõlub termomeetri küljes, lendab aknalauale ja koputab aknaklaasile. Näis, nagu nõuab temagi raasukesi pidulaualt. Kas aga muutlikul, püsiva lumekatteta talvel tasubki lindudele lisatoitu pakkuda ja kas nad leiaksid pakutu praegu üles?

Kindel on see, et ühekordse pidu­söömaajaga ei tasu aialinde õrritada. Kui kord toitmist alustada, tuleb seda järjepidevalt teha talve taandumiseni. Seni on talvised olud tulnud ja läinud ning korralikust lumevaibast ja külmast ei saa veel rääkida. Linnud leiavad toitu inimese abitagi.

Isegi külmaga liigub putukaid ja seemneidki leidub siin-seal. Sula­ajal leiavad linnud toitu eriti hõlpsalt ja siis langeb toidumaja külastatavuski, mis tõestab, et inimese pakutu on vaid lisa, mille saab külmaga hõlpsamalt kätte. Võib tunduda, et sulailmaga tuleks toitmine lõpetada, kuid nii ei tasuks siiski toimetada. Linnud, kes on arvestanud selle lisatoiduga, peavad tühja toidumaja avasta­mise järel kulutama energiat uute toidukohtade leidmiseks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles