Tõnu Kann: Kas Pärnu tõmbas riiki talupojatarkusega alt?

Kas haldusreform läheb ajalukku meheteo või lollusena, näitab Tõnu Kanni hinnangul tulevik. Pildil haldusreformi infotundides jagatud kommid "Koos jõuame rohkem!". Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Aasta 2017 läheb kirkana Eesti Vabariigi ajalukku. Jutt on mõistagi haldusreformist, mis muutis Eesti administratiivset jaotust ja tegi kolmeks pindalalt suuremaks Eesti linnaks Pärnu, Paide ja Narva-Jõesuu. Õpikud tuleb ümber kirjutada, sest pealinn Tallinn on suuruselt alles viies linn. Maakonna piirgi pole enam see, millega aastakümneid harjunud olime. Kui see pole ajalugu, siis mis on?

Kas haldusreform läheb ajalukku riigimeheliku tarkusena või ümbertegemist vajava lollusena, on küsimus, millele annab vastuse tulevik.

Peale haldusreformi läheb ajalooannaalidessse riigireformgi, mis kaotas Eesti maakondadele omased maavalitsused. Küsimus jääb samaks: kas tehti targasti või lollisti?

Samal ajal me ei või kindlad olla, kas tehtule tuleb jätk ja mis suunas ümberkorralduste jada jätkuda ähvardab: kas tõmmatakse tehtut koomale ja nii mõnigi vald, mis tänavu naabritega kokku traageldati, harutatakse uuesti lahti ja õmmeldakse kokku kuidagi teisiti? Või minnakse reformimisega edasi ja omavalitsuste arv kahaneb veel ning linnad kasvavad pindalalt aina suuremaks, võttes üha enam väikeriikide mõõtmed? 

Kätt südamele pannes olnuks loogilisem, kui Vana-Pärnu oleks haldusreformi käigus enda Uus-Pärnust taas lahti haakinud ja Audru vallaga liitunud.

Mis puutub Pärnusse, siis suur muutus toimus linnaga juba 19. sajandil, kui linna kaitsevall tasandati ja  hoonestus laienes mere ja Riia poole, ning seejärel 20. sajandi hakul, kui Pärnuga liideti Vana-Pärnu, Ülejõe ja Rääma. Kuid tänavuse urbaniseerimisega võrreldes olid need kauge aja sündmused tühised, ehkki nende mõju ulatub tänapäeva.

Milline mõju on tänavustel sündmustel?

Kätt südamele pannes olnuks loogilisem, kui Vana-Pärnu oleks haldusreformi käigus enda Uus-Pärnust taas lahti haakinud ja Audru vallaga liitunud ning linna piiriks saanuks Sauga jõgi. Paikuse vald aga ühinenuks naabri Sindiga ja linnapiiriks saanuks Reiu jõgi. Kuid loogikaga polnud sellel reformil pistmist.

Pärnu linnapea Romek Kosenkranius kutsus Pärnu Postimehes üles tegudele ja lõpetama reformi kirumise. Küllap tal on õigus.

Meer jutustas, kuidas ta "Pärnu kaugemas nurgas Manilaiul" rahvast julgustas, et Tõstamaa vallamaja uksele taba ette ei panda ja osavallana jääb võim kohapeale alles. Eks näis. Kui jääb, siis varasemast mitu korda lahjema esindusdemokraatiana, sest tõstamaalasi ja manijalasi esindab nüüd Pärnu linnavolikogus ainult üks valitu. Varem otsustati kohapealseid asju Tõstamaa üheksaliikmelises vallavolikogus.

Kui aga Pärnu loodavad osavallad Tõstamaal, Audrus ja Paikusel säilitavad varasemad ametnikkonnad, tundub, et Pärnu tõmbas riiki osavalt alt, võttes vastu ühinemispreemia, ent jättes vana haldussüsteemi sisuliselt alles.

Tegu võib olla talupojatarkusega, kus rahvas hoiab ree tee peal, samal ajal kui riik üritab seda järjekindlalt kraavi ajada.