Kajar Lember: Teest ja seadusest

Kajar Lember. Foto: Erakogu

Riigikogu elab oma tööülesannetesse sisse ja enamik uusliikmetestki on nüüdseks aru saanud, kus on tema kabinet, kus asuvad suur saal ja muud tööks vajalikud ruumid.

Toompea saalis on jõutud parlamendile üle anda arvukalt seaduseelnõusid, neist mitme algatajaks sotsiaaldemokraadid. Ühega oma ettepanekutest taotleme teeseaduse muutmist, et kindlustada kohalikud omavalitsused teede ja tänavate korrashoiuks nii vajaliku rahaga.

Seadus kohustab linnu ja valdu kohalikke teid hooldama ja remontima, kuid selle ülesande täitmiseks peab riik tagama omavalitsustele tulubaasi. Väidan, et võimupoliitikud on siin hoolimatult omavalitsustest üle sõitnud.

Probleem on see, et jätkav koalitsioon on kehtivast teeseadusest võtnud oma väikeste valgete kätega välja sätte, mis nägi kohalike teede investeeringuteks ette konkreetse eelarveosa eraldamise. See on viimastel aastatel toonud kaasa vastavate summade vähenemise kolm korda, võrreldes mõne aasta taguse ajaga.

Teeseaduse ringitegemine annaks omavalitsustele tagasi 15 protsenti riigieelarvesse kogutavast kütuseaktsiisist, mis suunatakse siis teede korrashoidu. Kõnealuse seaduseparanduse rakendamine ei nõua eelarvest lisaraha, vaid omavalitsustega arvestamist ja proportsioonide muutmist.

Praegu erineb riigitee kilomeetrile ja kohaliku tee kilomeetrile eraldatav raha teineteisest 15 korda! Tänavu saavad näiteks riigimaanteed kilomeetri kohta 4361 eurot, valla- ja linnateed aga kõigest 302 eurot.

Nii ebaõiglane suhe ei ole millegagi õigustatud, mistõttu seadusandjal ongi vaja määr fikseerida ja tagada seeläbi omavalitsustele teetööde ja remondi stabiilne rahastamine.

Tahaksin väga loota, et riigikogu saali jagub nii palju mõistuse häält ja poliitilist tahet, et seal opositsiooni algatust tuima näoga maha ei hääletata. Vastasel juhul kannatavad ju meie oma inimesed, kellel pole mingit vahet, kas sõita riigi- või kohalikul teel.

Viimaste aastate ülikeerulised talvised ilmastikuolud, sealhulgas erakordne lumerohkus on kõigil meeles. See tegi ja teeb teede normaalse sõidetavuse tagamise oluliselt raskemaks, neelates ühtlasi omavalitsuste niigi õhukesest rahakotist suuri summasid.

Probleemil on teinegi valus tahk. Kui kehtiv rahastamissüsteem jätkub, halveneb teede seis veel ja juba lähiajal tuleb senisest märgatavalt rohkem investeerida mustkatteta teede taastusremonti. Siis pole enam tegu lihtsa remondi, vaid mahukate ja kallite taastamistöödega. Leian samuti, et kui inimestest hooliva riigi vastava valdkonna minister on riigikogu kõnepuldis, et rääkida meie teede olukorrast, ei peaks ta emotsioonitult vastama, et tahaks teha küll, aga raha pole.

Raha on alati vähe, kõik algab prioriteetide seadmisest! Kui remonditud valitsusel ei ole soovi oma eelistusi üle vaadata, saame paari aasta pärast teedesektoris tõdeda, et tahtsime parimat, kuid välja kukkus nagu alati.

Demokraatia pidupäeval ehk valimistel anti koalitsioonipartneritele mandaat valitseda. Tahaksin uskuda, et võimuerakonnad suudavad seaduste rakendamise teel opositsiooni kaasata ja kasutada üha vähem neile nii omaks saanud teerullitaktikat.

Teerull on hea masin, aga tema roll ja tegevuse eesmärk on miski muu kui demokraatiat rullida. Pigem peaksid demokraatia jüngrid leidma üksmeele, et teerull saaks tagasi oma liistude juurde pöörduda ja mõne kohaliku tee taas sõidetavaks muuta.