Üleeile oli esimene tööpäev regionaalhalduse osakondade maakondlikes talitustes. Omavalitsustes, kus samuti alles valitakse valdkondade juhte, pole tõenäoliselt veel jõutud kujundada oma arvamust säästu-maavalitsuste kohta. Varagi veel, sest struktuur, mis pidanuks alanud aastast tegutsema, alles loksub paika. Ent nimetada talitusi säästu-maavalitsusteks tundub uut struktuuri üsna ilmekalt iseloomustavat.
Regionaalhalduse Pärnu talituses häälestatakse vastset töökeskkonda ja püütakse ühildada süsteeme. Rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakond kutsub talituste juhid pealinna kokku õppepäevale alles 11. jaanuaril. Seal siis vaadatakse üksteisele otsa.
Pärnu talituse moodustavad teadupoolest neli inimest: juhataja, planeeringute järelevalve nõunik, planeeringute peaspetsialist ja maakondliku arendustegevuse nõunik. Pidagem silmas, et jutt käib endiselt riigi suurimast maakonnast.
Mitte keegi ei tea, milliste põhimõtete järgi mõõdeti maakondade talituste koosseise. Veel raskem on ennustada, milliseks kujuneb asjaajamine.
Uue halduskorralduse tingimustes pidanuks maavalitsused olema ühinenud omavalitsustele toeks.
Valitsusel oli tuli takus maavalitsuste kaotamisega, sest vaja oli ju raporteerida suurest töövõidust: 410 töötajat koondatud, 67 jääb 15 maakondlikku talitusse. Ütleme ausalt: tööjõudu napib.
Kellel on ealeski olnud kokkupuuteid või asjaajamisi maavalitsuses, need teavad, et sealne leib võis olla küll suhteliselt kindel, ent ikkagi kuivikupoolne. Peamine, et maavalitsuses sai asjad aetud pealinna teed jalge alla võtmata. Nüüd on isegi ajakirjanikel peamurdmise koht, millisest ametkonnast oma küsimustele vastused saada.
Maavalitsused kaotati kiiruga ja parinal. Uue halduskorralduse tingimustes pidanuks maavalitsused olema ühinenud omavalitsustele toeks. Seega võinuks toimida rahulikumalt ja tasakaalukamalt ning pikendada maavalitsuste eluiga vähemalt selle aasta võrra, et kergendada omavalitsuste üleminekuperioodi.