Margus Usina elamise seinal hekseldab aega sekunditeks kell, mille ta vanaisa leidis rämpsuhunnikust Saaremaalt majast, kus kunagi oli ta kodu. Ainsa lapsepõlvekodust säilinud eseme viis vanaisa koju ja tegi korda.
Tellijale
Seisev kell on surnud kell
/nginx/o/2017/02/27/6391335t1hade6.jpg)
6. jaanuar 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Margus Usina vanaisa 1980ndatel üle oma lapsepõlvekodu läve astus, oli kunagisest kodust alles vaid risu. Majas olid elanud kolhoosi määratud töölised, pool elamust aga oli väetiselaoks muudetud. Nõutult vaatas vanaisa kogu seda segadust, kuni silm tabas midagi tuttavat. Rämpsuhunnikust paistis lapsepõlvest meelde jäänud seinakell. Ajanäitaja oli nutuses seisus, tast võiski tol korral järel olla vaid sihverplaat ja kest. Vanaisa ei jätnud aga mälestuseset maha, võttis hoopis kaasa ja tegi korda.