Sigrid Absalon: Ma ei suuda olla ilma tegevuseta

Kuna muul ajal on elutempo kiire ja kodus saadakse kokku hilja õhtul, on perekond Absalonid teinud traditsiooniks iga-aastase pildistamise ja reisimise. Foto: Varje Härm

Fotograaf ja Studio Happy Dancers tantsu- ja spordikooli kaasomanik Sigrid Absalon on üks nendest õnnelikest inimestest, kes on suutnud ühildada oma töö ja hobid. Särava ja energilise isiksusena naudib ta tähelepanu mitmel rindel: peale eelmainitu on ta laste fitnessitreener, Eesti kauneima maakodu omanik, hobiaednik ja kahe­ andeka tantsijast tütre täis­kohaga innustaja.

Tegelete mitme asjaga. Kellena pärnakad teid ehk kõige rohkem teavad?

Ma arvan, et nii fotograafina kui tantsukooli omanikuna. Mul on kümme aastat juba olnud oma fotostuudio. Sealt on tekkinud nii palju kliente-tuttavaid, mõni pere on lausa nagu oma. Näiteks need, kellel ma olen pildistanud lapseootust, lapse sündi, pulmi, muid perepidusid. Nüüd on tantsukoolis juba 150 last, tekkinud teine tutvuskond.

Kuidas sai teist fotograaf ja millal tundsite, et just see ala sobib?

Ma ei ole ühtegi nädalat ega kuud olnud miinuses.

Kui vanem tüdruk 16 aastat tagasi sündis, hakkasin vaikselt pildistama. Kui olid mingid perekondlikud peod, lootsid alati kõik minu peale: “Sigridil on nagunii alati fotokas kaasas!”. Töötasin sel ajal Port Arturis administraatorina ja jäin lapsehoolduspuhkusele. Kui tuli tööle tagasi mineku aeg, tundsin, et tahan teha midagi muud. Sain Port Arturilt ruumid ja tegin oma fotostuudio. Ja see läks esimesest päevast kohe käima. Ma ei ole ühtegi nädalat ega kuud olnud miinuses.

Millised omadused annavad eeldused, olemaks hea fotograaf?

Suhtlemisoskus kindlasti, ilma selleta ei saa. Enda puhul olen tagasisidena kuulnud, et inimestele meeldib, kui ma sätin nad paika. Ütlen alati, kui miski on valesti, näiteks juuksekarv viltu. Eriti naisi püüan juhendada, kuidas pildil hea välja paista. Mõni fotograaf paneb sind istuma ja vaata ise, kuidas oled, tema teeb selle klõpsu ära.

Teine asi, mis meeldis, oli see, et ma andsin palju pilte. Tänapäeval loetakse: tunnise sessiooni eest saad kümme pilti. Beebil on ju 100 nägu minutis, kuidas sa valid ainult selle kümme. Ema tahab ikka nii nutu- kui naerunägu.

Räägite minevikus. Pildistate ikka edasi?

Jaa, aga mul ei ole enam stuudiot. Kuidagi tundsin, et nelja seina vahel pildistamine on ammendanud ennast. Teine põhjus oli muidugi see, et praegu läheb mul enamik ajast tantsukooli peale.

Absalonide naispere elu keerleb ümber tantsu. See on nii tütarde Angela (vasakul) ja Annika (pare­mal) kui Sigri­di enda suurim kirg ja hobi. Foto: Urmas Luik

Käin pildistamas pulmades, koolilõpetamistel, lasteaiapidudel, juubelitel. Suvel pildistan oma kodus. Elan Lottemaa kõrval, mul on seal männimets, kirev lilleaed, meri, muul ja heinamaa – kõik olemas.

Mainisite, et tantsukool võtab nüüd suure osa ajast.

Selekteerin väga hoolega, mis pildistamistööd ma vastu võtan. Just sellepärast, et mul läheb nii palju aega tantsukooli peale. Korraldame kohe jaanuaris Baltic Cupi tantsuvõistluse, kuhu tuleb 900 tantsijat. See on väga suur töö. Aga ma ei nurise, tööd on täpselt parasjagu.

Piltide töötlemisele läheb tohutult palju aega. Päeval pildistan, öösel töötlen. Uneaega on vähe. Kui öösel kell neli näiteks tantsukooli lastevanematele kirju saadan, siis nad küsivadki: “Millal sa magad?”. Nemad tõusevad juba mõne tunni pärast üles. Aga selline minu elu on.

Kumba neist võib nimetada teie põhiametiks, mis leiva lauale toob?

Pildistamine on see, mille eest ma palka saan, aga tantsukooli vean rohkem hobi korras, siin ma ei teeni midagi. See on minu enda lastele tehtud, mul on hea meel, et mu lapsed saavad tantsida.

Ma ei suuda vaadata, kuidas noored istuvad ninapidi telefonis ega tea muust maailmast midagi.

Lõite oma lastele tantsukooli – paistab rikkuritele omase käitumisena.

Kunagi me käisime ju oma lastega kõik Pärnu tantsukoolid läbi­, aga kogu aeg jäi midagi puudu.

Teistes tantsukoolides on rohkem massiteema, tehakse suured grupid ja lapsed saavad ainult suures grupis esineda. Aga meie lapsed tahtsid individuaalselt tantsida, seda ei pakutud üheski Pärnu tantsukoolis. Ja Laine Mägi koolis käies leidsime endale hästi toreda paarilise, kellega mul väiksem tüdruk tantsis. Üks õpetajaist oli nõus neile tegema selle eraldi tantsu.

Siis tekkis teise tüdruku isal idee, et kui me ei saa paaristantsu mujal teha, teeme ise lastele tantsukooli. Nii et ma ei asutanud seda kooli üksi. Algul tundus idee utoopiline. Aga kuidagi hakkas see mõte peas kerima ja juhtusime õigel ajal õigeid otsuseid tegema.

Kuulsime, et Eestisse tuleb Serbia treener, võtsime kohe saba­st kinni. Algul ta ei võtnud meid tõsiselt, pidas meid hulludeks lapsevanemateks veel hullema ideega. Aga ma ei jätnud pommitamist, lõpuks saime kontakti ja nii läkski.

Kuidas tantsukoolil läheb? Pärnus on neid tegelikult omajagu, kas olete omaks võetud?

Esimene aasta kutsusin tuttavaid ja aasta lõpus oli meil 36 last. Teine aasta oli meil järjekord ukse taga. Käisime hästi palju esinemas ja näitasime ennast. Meie kostüümid ja diskotants ise meeldivad inimestele. See on nii teistmoodi. On muidugi selliseid, kes üldse aru ei saa, mis tõmblemine see laval on. Aga igale maitsele midagi. Nüüd läheb meil kolmas hooaeg ja on 150 last. Ma ei oleks osanud uneski näha, et kolme aastaga kasvame viis korda. Ja hea meel on selle üle, et me ei ole ainult tantsukool, vaid eelmine aasta tegime ka spordikooli. Meil on akrobaatikaosa, kus see aasta oli samamoodi järjekord ukse taga.

Meie tantsukooli moto on, et lapsed saavad hästi palju võistelda. Laps ei pea tantsima ainult enda lõbuks ega trennisaalis. Me viime nad nii paljudele võistlustele, kui pakutakse. Küll Poolas, Leedus, nüüd läheme Venemaale ja Eestis võistleme loomulikult ka.

Õhtud mööduvad tantsukoolis ja koju jõutakse hilja õhtul. Foto: Urmas Luik

Teie koolis on veel lastefitness, mille treener olete.

Jaa, selles suhtes oleme vist küll Pärnus ainukesed, ma ei ole kuulnud, et keegi teine tegeleks sellega. Ja neid lapsi treenin tõesti ise, annan eratunde.

Miks on tähtis, et laps saaks võistelda?

Tantsimine annab korraliku rühi­ ja võistlemine-esinemine lisab enesekindlust. Ilma selleta, kui oma lõbuks saalis tantsid ja kaks korda aastas emadele esined, ei ole päris see. Igal tantsukoolil on oma visioon, see on meie oma. Laps peab saama võistelda. Ja lastele see meeldib, me ei tee seda ju vastu tahtmist, ikkagi arvestame, mis vanemad ja lapsed soovivad.

Mõnele vanemale tundub diskotants nagu välismaa lapsmisside valimine. Ahhetatakse ja paljudele ei meeldi, et nii palju sätitakse ja mukitakse. Kuid see ongi igaühe valik: kellele sobib ja kellele mitte.

Võistlustega kaasneb kaotus, kuidas emana oma lapsi lohutate või mismoodi sellega toime tulete?

Ma ei teagi, kuidas seda öelda, et see ei kõlaks enesekiitmisena, aga meie lapsed ei olegi pidanud palju kaotama. Nad on nii enesekindlad ja nii palju saavutanud, et pisarate valamist ei ole olnud. Kui nad ei jõuagi kusagile finaali või läheb kehvemini, ei ole meil sellega kunagi probleemi.

Oma tantsukooli lastele oleme üritanud seletada, et võistlus on üks väljendusvormidest, kus nad saavad ennast näidata, teisi vaadata ja kõigest õppida.

Aga siiski, kui suur tähtsus on teile rahal?

Mina võin kohe kindlalt öelda, et meie ei ole jõukas pere. Meie oskame elada. Olen eluaeg olnud ema moodi, sukasäärde koguja. Ma ei raiska mõttetute asjade peale.

Aastas korra tahaks käia perega reisil, selle peale läheb, samuti söögile. Me ostame toidupoest küll seda, mida me tahame, aga ei priiska. Ja toitu ei visata meie kodus kunagi ära, mis üle jääb, läheb koerale. Kui mul ei oleks koera, viiksin jäägid naabri koerale.

Jõulude ajal, kui annetusi kogutakse, olen alati üritanud aidata. Tänava peal muusikud mängivad, lähen mööda, viskan alati mõne mündi. Mind ei huvita, mis ta selle rahaga teeb, aga inimene üritab vähemalt midagi teha. Püüan head teha.

Minu ema on ikka öelnud ja mulle väga meeldib see lause: “Lahket andjat jumal õnnistab, alati!” Kui sina annad teisele, annavad teised sulle vastu. Kui oled kadekops või kuri, käituvad teised samamoodi. Parem on head öelda, head teha – see tuleb sulle ringiga tagasi. Seda ma usun.

Tantsulastel on esinedes alati uhked ja kirevad kostüümid, kui palju kulub nende peale raha?

Kulub palju raha ja aega. Sest ma ise kivitan kõik need kostüümid. Ühele kostüümile läheb 6000–7000 kivi. Kõik panen ükshaaval. Aga see on jälle üks minu hobidest.

Kui palju maksab näiteks üks diskokostüüm?

Kasutatud peast müüakse 200 kuni 1000 euroga. Uue kostüümi saab 2000 naela eest. Aga meie õmbleja teeb need nalja­raha eest valmis. Kostüümi ühes kivide ja kaunistustega saab paarisaja euroga valmis. Mis samuti ei ole üldse odav lõbu. See ongi põhiline, kuhu minu aeg ja raha läheb.

Teine asi, mille puhul mul rahast kahju pole, on taimed. Kuigi viimasel ajal ma ei olegi leidnud midagi sellist, mida mul aias juba ei ole.

Teil on andekad ja tegusad lapsed. Kui palju olete pidanud neid suunama või utsitama?

Ilma ema suunamiseta ei oska laps oma teed valida. Viieaastane ei lähe ise trenni, kui teda käe otsas ei vii. Muidugi on selliseidki lapsi, kes iga aasta tegelevad uue alaga ega leiagi seda enda oma.

Kuna olen olnud iluvõimleja, tundub mulle loomulik, et lapsed teevad midagi samasugust. Ja tegelikult nad alustasidki iluvõimlemisega. Käisime minu­ enda kunagise treeneri Eha Smolina juures Kilingi-Nõmmes. Iga päev sõitsin lastega Kilin­gi-Nõmme vahet. Annika alustas kaheaastaselt, suurem tüdruk viieselt.

Nad on mõlemad ka laulnud ja ratsutanud. Kuid ühelt maalt hakkasid ajad kattuma ja kõike ei jaksa, tuli valida. Lapsed valisid tantsu. See on nende kirg, nad tulevad pärast kooli tantsukooli ja elavad terve õhtu siin, kella üheksani. Siis läheme koju, õppima, sööma.

Aga ma küsin lastelt pidevalt, kas nad jõuavad. Me ei pea sellist elu elama. Seda ei saagi sundides teha, kui keha tahab tantsida, siis tantsib, ja kui hing tahab laulda, ta laulab.

Sigrid Absaloni eestveetava tantsukooli üks motosid on võistlustel osaleda. See on tema meelest oluline eelkõige enese­kindluse saavutamisel. Foto: Erakogu

Milline ema te olete, kas järgite rangelt reegleid või eelistate vabamat, sõbranna suhtlusstiili?

Olen nõudlik. Mul peab näiteks kodu korras olema. Magama enne keegi ei lähe, kui riided on kapis ja tuba korras. Ma ei tea, kuidas üldse saab pesemata magama minna. See on meie peres reegel, et isegi kui me tuleme öösel kolme–nelja ajal peolt, lähevad kõik pesema ja võtavad meigi maha.

Eks tantsuasjadega ole samamoodi. Ma ei ütle neile, et peate medaliga tulema, aga alati süstin neisse enne võistlust positiivsust.

Ma ei poolda seda tänapäeva vabakasvatust. Aga vajadusel olen järeleandlik. Nad teavad, et pika moosimise peale saavad oma tahtmise. Üks, mida ma kunagi ei keela, on minna kellelegi külla või kutsuda sõber meile. Ma olen nõus ise selle sõbra linnast meile külla sõidutama. Lapsed ei ole selles süüdi, et me elame linnast väljas ja bussiühendus puudub.

Kuidas üldse toimib teie pere logistika: oma fotograafitöö, tantsukool, lapsed käivad eri koolides ja siis huviringid. Olete vist väga tihti sohvri rollis.

Jah, ma olengi täiskohaga taksojuht. Kõik on aja planeerimise küsimus. Mul on märkmik, kus kirjas, kuhu ja keda vaja sõidutada. Praegu on lihtsam: suurem tüdruk käib linnas koolis, tema sõidab ise tantsukooli bussiga. Väiksemat, kes Uulu koolis käib, tuleb sõidutada. Ega see taksojuhi elu lõpe enne, kui lapsed oma elu peal.

Kindlasti tunnete aeg-ajalt, et enam ei jaksa. Kuidas ennast taas laete?

Lähen istun arvuti taha ja töötlen mõne pildi, siis mõte läheb jälle mujale.

Kui üks töö üle viskab, asendate selle teisega.

Jah, ühe asjaga liiga kaua tegelda ei taha. Töötlen pildid ära, jooksen jälle linna tantsukooli, vaheldust peab olema.

Aga olete abikaasaga kasvatusteemadel sama meelt?

Vaidlusi on. Põhiline vaidlus­ainet pakkuv teema on lastekasvatus. Mina olen tohutu nutiseadmete vastane. Ma ei suuda vaadata, kuidas noored istuvad ninapidi telefonis ega tea muust maailmast midagi. Keelan oma lapsi selles suhtes hästi palju. Abikaasa jälle ütleb, et ei saa keelata, nad käivad ajaga kaasas, see on tänapäev.

Üldiselt meie lapsed väga palju telefonis aega ei veeda, sest neil ei jagu selleks aega. Aga jah, kahju on vaadata noori, kes elavadki telefonis.

Kuidas vanem saaks suunata, et laps ei veedaks nii palju aega virtuaalmaailmas? Viia lapsed trenni?

Jah, täpselt! Või tooge meile trenni. See aitab, kindla peale. Ent mõnel lapsel ei ole tantsusoont. Vägisi ei saa sundida, aga siis leiab mõne muu väljundi, tänapäeval on palju variante. Ja kellel rahalised takistused, tasub uurida: vallad ja linn toetavad praegu päris hästi huviringides käimist.

Erakordselt kauni aia hooldamine on Sigrid Absaloni üks hobisid, mida tehes lülitab ta ennast välja argielust ja saab mõtteid koguda. Foto: Erakogu

Teil on väga kena kodu, lausa 2016. aastal Eesti kauneimaks maakoduks valitud. Olete sinna palju panustanud. Kui palju teil üldse jääb aega seal koos perega olla ja seda ilu nautida?

Vähe on seda aega. Näemegi õhtul hilja enne magamaminekut ja vaevu saame päevasündmused räägitud. Aastas korra üritame perega reisil käia, see on see aeg, kui kõik koos saame olla.

Nüüd jõulude ajal saime kaks päeva kodus olla. Mul tekkis juba­ tunne, et mul on lamatised. Kui olin pool päeva teleka ees veetnud, tundus, et olen terve igaviku siin istunud, tahaks juba midagi teha. Haigeks jään sellest istumisest! Siis ikkagi võtsin kätte ja hakkasin tantsukooli asju ajama. Olen see inimtüüp, kes ei suuda olla tegevuseta.

Öeldakse, et kodu on hinge peegel. Nii värviküllane aed ja kodu ilmselt peegeldavad küll teie säravat ja edevat loomust.

Meie maja kohta öeldakse, et see on päike keset küla. Ja minu puhul imestatakse samuti, et “issand, sa oledki selline, et naerad kogu aeg!”. Aga mis see nutmine siis aitab?

Eestlased on hallid hiirekesed, tahavad nurgas ja omaette asju ajada. Ma kohe ei või kannatada neid, kes kommenteerivad ja halvustavad teiste tegemisi. Tee ise, tee paremini või naudi, mida teised teevad! Minusugustel, kes pidevalt tegutsevad ja orbiidil on, on palju kadestajaid. Ei saa öelda, et teiste arvamus mulle korda ei läheks, kuid ma ei võta seda südamesse.

Kust pärineb teie aianduspisik?

Ma ei tea. Ema ütleb, et kunagi istusin kodus, jalg üle põlve, ja ütlesin, et kui mina suureks saan, otsin omale mehe, kellega käin väljas söömas, ja aiamaad ei hakka mina kunagi harima. Ja nüüd on mul poolehektarine aiamaa lilli täis.

Aia rajamine võttis hästi palju energiat ja aega, aga nüüd on see valmis ja selle hooldamine puhas lõbu. See on koht, kus aju puhkab, ei mõtle ühegi tantsu ega pildi peale. Ja kevadel, kui 1500 tulpi õitseb ... Seda tunnet ei oska kirjeldada. See on nagu tantski: sundida ei saa, see peab tulema loomulikult.

Suviti käivad mul kodus aiandushuviliste ekskursioonigrupid.

Aias toimetamine, lillede kasvatamine ja hooldamine tekitab vist hasarti.

Ja, see on lõputu töö. Ma kaevan järjest suuremaks seda peenramaad ja muru jääb vähemaks. See on “haigus”.

Panin oma ilusad kuldsed püksid valmis: äkki lähen ikka linna, saab kinno ja pidusse, aga viidi sigu talitama.

Olete oma kodu uksed avanud fotostuudio klientidele ja aiandushuvilistele. Kas avatus ei häiri?

Mul ei ole selle vastu midagi. Kust inimesed ideid saavad? Ikka­ teiste käest. Isegi olen neid teistelt ammutanud.

Omal ajal osalesite sellises teleprojektis nagu “Naistevahetus”.

See oli minu edevuse laat. Oleme käinud veel mitmes saates nagu “Rooside sõda” ja “Maie ja Valduri vägitegu”. Aga jah, “Naistevahetuse” puhul kuulutati välja, et tuleb selline lahe projekt, mina täitsin ruttu ankeedi. Mõtlesin, et saade tehakse stuudios paari–kolme päevaga ära. Olime kõige esimesed, kes välja valiti. Kohe tuldi kohale: põhimõtteliselt samal hommikul ütlesin mehele, et täna tullakse filmima. Ega tal jäänud valikut, oldi juba peaaegu ukse taga.

Ma ei teadnud, kas saan linna või kuskile kolkasse. Panin oma ilusad kuldsed püksid valmis: äkki lähen ikka linna, saab kinno ja pidusse, aga viidi sigu talitama. Olin noor ja hulljulge ja kõik sai ära katsetatud. Tegelikult, ega ma kahetse ka, iga asi elus on kogemus ja kahetsemine ei anna midagi.

Enne ütlesite, et abikaasa on tagasihoidlikum ega naudi nii väga tähelepanu. Kuidas tema sellesse suhtub?

Ta ei keela, aga ise hoiab tagaplaanile. Samal ajal näen, et ta tunneb ka uhkust, kui kiidetakse. Ta ei taha piltidele jääda ega avaliku elu tegelane olla. Mina eputan ja teen ja olen.

Kas võib öelda, et tasakaalustate teineteist?

Jah, tema on hästi rahulik tüüp. Mina olen Jäär, ütlen ruttu välja, mis mul öelda on, siis on rahu majas.

Tema laseb ühest kõrvast sisse, teisest välja. Vahel on selline tunne, et “kuule, kakle vastu vähemalt natuke! Kaua ma siin üksi kaklen?”. Kuid ma ei kujuta ette, kui ta mulle vastu kakleks, siis ei tuleks meie elust vist midagi välja. Tema on väga tasakaalukas, kui mina kipun vahel laste peale häält tõstma, toob ta mind maa peale. Hästi toimib meil see suhe.

Kuidas te abikaasaga kohtusite ja kui kaua koos olete elanud?

Meil saab nüüd 20 aastat abielus oldud, tunneme üldse 23 aastat. Saime tuttavaks Pärnu missi valimistel, mina olin 17aastane missikandidaat, tema oli siis üksik noormees, kes pani­ missile välja auhinnareisi. Sain missiks ja võitsin reisi, tema tuli muidugi kaasa ja nii me seal Sri Lankal tutvusime. See oli aastal 1995. Kui tagasi tulime, nii jäigi.

CV

• Sündinud 31. märtsil 1978 Varblas.
• Abikaasa Vaido, tütred Annika ja Angela.

Haridus

• 1998 Sindi kergetööstuskool, raamatu­pidamine-asjaajamine
• 1996 Kilingi-Nõmme gümnaasium

Töö

• 2016 – ... Studio Happy Dancers MTÜ juha­tuse liige
• 2008–... Stuudio8 OÜ omanik
• 2000–2008 Port Arturi administraator
• 1998–2000 Pärnumaa häirekeskuse sekretär