Kalev Vilgats: Hümni mängimata jätmise õppetund

Foto: Andres G. Adamson

Selleks, et hakkaksime rohkem mõtlema Eesti Vabariigile ja omariikluse sümbolitele, on vaja prohmakat, mis ühiskonnas vastu kajaks. Eesti rahvusringhääling sai sellega edukalt hakkama, jättes vana-aastaõhtul pärast presidendi kõnet mängimata riigihümni. Mis siin salata, olin samuti juba teel õue, et osa saada ilutulestikust (mõnel aastavahetusel on see kadunud madalalt rippuvatesse pilvedesse), mistõttu jäi eba­kõla teleülekandes märkamata. Õnneks leidus küllalt inimesi, kes kohe häält tõstsid. Kujutagem ette vastupidist: kui keegi poleks hümni mängimata jätmisest numbrit teinud ...

Eesti hümn on samasugune sümbol nagu Eesti Vabariik, sini­mustvalge, vabadussõda, Kalevipoeg, Tartu rahu. Nende ja muude sümbolite abil sõnastame omariikluse mõtte ja tähenduse kodanikele.

Mäletan, et olin 11aastane, kui leidsin kodus lauliku vahelt lehe Eesti hümni sõnadega. Kirjutasin need muidugi maha ja viisin kooli klassivendadele näha. Õnneks polnud nende hulgas kitujaid, muidu oleksin lõpetanud direktori kabinetis. Küll palusin kodus vanaemal hümn ette laulda, et viis teada saada. Õues oli aasta 1977 ja konstitutsioonide uute redaktsioonide vastuvõtmise pärast käis koolis kampaania korras hümnide päheõppimine. Nii ENSV kui NSV Liidu hümn olid trükitud klantsvoldikutesse, mis olid raamatupoes saadaval ja õpilastele laiali jagatud. Õnneks mõistis muusikaõpetaja meie trotsi ja väga peale ei käinud, ometi jäid sõnad pikapeale meelde. Mäletan, et NSV Liidu hümni originaalis õppisime vene keele tunnis. Aktustel ja muudel pidulikel kogunemistel kõlas hümn sellegipoolest hõredalt ja kampaania ammendus ajapikku.