Helene Vannarile on tähtsad tütar ja teater

Helene Vannari. Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Maris Balbat, Elukiri

Helene Vannari, tulite äsja Pariisist filmivõtetelt. Millega on tegemist ja mis roll teil selles filmis on?
 

See on Ilmar Raagi film, mille pealkiri on praegu „Veel üks croissant“ – võimalik, et see muutub.
Minu rollist kui niisugusest ei saa õieti juttu olla. Filmis kujuneb stseenist, kus me osaleme, kindlasti vaid hetk, lühike viiv. Need „meie“ oleme kolm eesti näitlejat: Helle Kuningas, Tõnu Mikiver ja mina.

Stseen, mida filmisime, kujutab kolme eesti soost isiku külaskäiku oma vana tuttava juurde, kellega polnud kohtutud kakskümmend aastat. Arusaamade ja ellusuhtumise erinevus viib aga peagi konfliktini ja madam Frida viskab nad oma kodust välja. Seda vanadaami mängib maailmakuulus prantsuse filmitäht Jeanne Moreau, kes praegu on 83-aastane. Kuigi ülesanded polnud suured, tuli meil siiski tutvuda prantsuse keele algkursusega ja õppida hääldust, sest mõningad laused tuli meil esitada prantsuse keeles. Poolteist kuud õpetas meid Anu Lamp, kellel pole probleemi ei prantsuse, inglise ega saksa keelega.

Oli põnev pista nina filmitegemise maailma Prantsusmaal ja mängida stseeni koos kuulsa diivaga. Positiivselt mõjus ka Pariisi kevadine õhk ja eluolu.

Te olete ka varem filmis mänginud, näiteks Krupskajat Hardi Volmeri filmis „Minu Leninid“, osalenud Elmo Nüganeni „Meeletus“ ning Roman Baskini „Rahu tänavas“.

Põhimõtteliselt pole ma mingi filminägu, aga eks ma neisse osadesse olen valitud tüpaaži, mitte ilu pärast. Ma arvan, et ma ei oska eriti filmis mängida, seal peab kõike väga minimaalselt esitama. Üks rahulik pilk kaugusesse võib mõjuda enam kui ülepingutatud tõmblemine ja nägude tegemine. Kardan, et olen just viimase peale meister.

Mul on siiski tunne, et paremates eesti filmides hakkavad eesti näitlejad oma paljukirutud teatraalsusest lahti saama.

Mõned kindlasti. Näiteks „Sügisballis“ olid ju kõik näitlejad lausa suurepärased.

Olete sündinud Kilingi-Nõmmel ja koolis käisite Tartus. Tartu on niisiis teie noorusaegne kodulinn?

Jah, isa oli Tihemetsa metsatehnikumis õpetaja ja ema oli sel ajal kodune. Kui olin kolmene, kolisime Tartusse, kus koduks sai emapoolsete esivanemate ehitatud vana maja. Ema andis selle riigile, sest üksi maja eest hoolitseda käis talle üle jõu: isa haigestus, jäi mitmeks aastaks voodihaigeks ja suri, kui olin seitsmeaastane.

Kuigi ma isa eriti ei mäleta, olen temast palju head kuulnud – ühelt poolt sugulastelt, aga ka minule võõrastelt inimestelt. Kui noore näitlejana Ugalaga palju ringreisidel käisin, tulid mõnelgi korral inimesed pärast etendust lava taha küsima, kas olen selle Vannari tütar, kes töötas Tihemetsas. Ja alati lisati: ta oli väga tore inimene. Õelt olen kuulnud, et isa oli ka äärmiselt osavõtlik ja hooliv lapsevanem.

Mu emale ja õele polnud Eestis Tartust armsamat linna. Mina aga tahtsin lapsest saadik Tallinna, mis oli mulle suurlinna võrdkujuks.

Käisin Tartus keskkooli ajal Vanemuise stuudios. Stuudio esimeses lennus õppisid Evald Hermaküla, Raine Loo, Kais ja Raivo Adlas ning teised. Mina olin stuudio teises lennus. Mul oli juba Vanemuise stuudiosse minnes kaval mõte minna edasi Panso-kooli. Vanemuise tollane kirjandusala juhataja Viktor Samoilov hoiatas: kui te meilt sinna lähete ja sisse ei saa, siis ei võta meie ka teid enam tagasi. Panso ja Ird olid rivaalid. Aga see kõik ei hirmutanud mind.

Kui te Panso juurde sisseastumiseksamitele läksite, siis kas Panso teadis, et tulete Vanemuise stuudiost?

Ei, ma olin nii äpu, et Panso ei kahtlustanudki mind. Talle ei meeldinud, kui keegi oli enne juba teatriga tegelenud. Aga minu puhul ei esitatudki sedalaadi küsimusi.

Kuidas lavakunstikoolis läks?

Raskustega. Olin suhteliselt arg ja saamatu natuur. Esimesel poolaastal, kui tehti etüüde, mis ju põhinevad improvisatsioonil, tundsin end eriti halvasti, olin sel alal oskamatu ja ka fantaasiast jäi puudu. Teisel poolaastal tulid juba monoloogid. Valisin Ramilda monoloogi ja mul õnnestus lõpetada esimene kursus viie miinusega.

Teisel kursusel, kui tegime proovi ja minul tuli seal ilmselt midagi kehvasti välja, küsis Panso: „Kallis laps, kas te armastate teatrit?“ Mina ütlesin: „Jah, armastan.“ Panso seepeale: „Te armastate teatrit platooniliselt!“ See oli sisuliselt väga õige märkus.

Läksite pärast lõpetamist oma kursuse kaheksa inimesega Ugalasse.

Jah, aga nelja aasta pärast otsustasime sealt ära tulla. Koolis oli meil kujunenud pilt ideaalsest teatrist, aga elu oli ideaalist kaugel.

Te abiellusite kooli ajal 21-aastaselt oma kursusekaaslase Peep Pillakuga. Teatavasti ei vaadanud Panso kooliaegsetele abieludele hea pilguga.

Kui Panso meie abielust teada sai, soovitas ta mul jätta neiupõlvenime. Nii olengi passi järgi Pillak, aga muidu ikka Vannari.

Kas teie abielu kestab?

Ei kesta. Oleme lahutatud, viimased viis aastat elan üksi. Olen aru saanud, kui väga mulle meeldib üksi elada. Ma elan Laagris, mul on tilluke korter, mille ainuke viga on see, et tal pole rõdu. Oleksin rajanud sinna lilleaia. Ma tulen õhtul koju ja tunnen, kui hea mul on siin olla.

Eksabikaasaga me suhtleme. Tal on probleeme ja olen hakanud nagu mingis mõttes hooldajaks, abistan teda.

Teie tütar Annaliisa sündis 1975. aastal, ta on õppinud Georg Otsa nimelises muusikakoolis ja Helsingis Sibeliuse Akadeemias klassikalist laulu. Kuidas tema elu on kulgenud?

Hästi. Ta tahtis väga Sibeliuse Akadeemiasse saada ja saigi. Sinna sissesaamine on märksa keerulisem kui meie muusikaakadeemiasse, konkurss pole võrreldav. Tal on magistrikraad, kõik need aastad õppis ta Sibeliuse Akadeemias kõrgeimale hindele.

Tütar elab Helsingis. Ta on tegutsenud nii ooperilaval kui ka kammerlauljana. Ka käesolev kevad-suvi on tal tihedalt täis kontserte nii Soomes kui Eestis. 17. novembril on tal võimalus Helsingis üles astuda soolokontserdiga uues sügisel avatavas Muusikamajas, mis asub Mannerheimi teel.

Kas olete vanaema?

Ei ole. Tütar on nii pühendunud oma tööle. Tal on väga tore soomlasest elukaaslane, väga meeldiv inimene. Annaliisa käib küllalt tihti Eestis ja räägime palju ka Skype’iga.

Pärast Ugalast äratulekut olite paar aastat töötu.

Tööd polnud kerge leida, niisiis otsustasin lapse saada.

Tol ajal juhtus ühest teatrist teise minekut harva. Ja eriti veel provintsist suurde linna – seda
peaaegu polnudki. Läksin maad kuulama Noorsooteatrisse, mille juhiks oli minust kaks aastat varem lavakunstikateedri lõpetanud Kalju Komissarov, kes minusse kooli ajal väga hästi ja soojalt suhtus. Mind ta näitlejana polnud näinud, kuna Ugalat vaatamas ei käidud, ja näitlejaks ta ei julgenud mind võtta. Sain siis koha inspitsiendina, olin sellel tööl poolteist aastat. Kui oleksin jäänud ootama, milline teater mulle käe ulatab ja mind näitlejaks kutsub, siis oleksin ootama jäänudki...

Ma imbusin sellesse teatrisse. Kursusekaaslane Kaarel Kilvet pakkus mulle ühe rolli, Komissarov jäi minuga rahule ja võttiski mind näitlejaks.

Mängisite teatrikoolis Juliat, aga teatris pole teil Julia või Ophelia tüüpi osasid just olnud. Olete juba üsna noorena mänginud vanemaid naisi: amm „Romeos ja Julias“, vanaema „Tangos“, Krõõt „Kapsapeas ja Kalevi kojutulekus“, proua Kuusik, Laia Viiu, proua Malmberg ja Vargamäe Mari Tammsaare-lavastustes ning mitmed teised.

Neil paaril korral, kui mind pandi mingeid kaunitare mängima, ei tundnud ma end hästi, oleksin justkui tahtnud publiku ees vabandada, et nii läks. Karakterrollid on minu pärusmaa. Tahan laval olla keegi teine, mitte mina ise.

Teie viimase aja suurim roll on surivoodil tädi Grace „Minu tädis“.

See oli hea materjal. Me ei teostanud seda sajaprotsendiliselt, ometi oli rõõm seda mängida.

Olete saanud aasta parima naisnäitleja preemia vanaema osa eest „Tangos“ ja Maali osa eest „Vedel vorstis“. Hiljuti saite parima naiskõrvalosatäitja preemia osa eest Linnateatri „Keskööpäikeses“. Olete pälvinud ka Raadioteatri näitlejapreemia. Kui tähtis on näitlejale tunnustus?

Kui õpid rolli, ei mõtle ju sellele, et peaksid selle töö eest midagi saama. Kui viimati leidsin oma nime nominentide hulgast, olin meeldivalt üllatatud. Sellest aust oleks mulle piisanud. Hea meelega oleksin andnud preemia teisele nominendile, oma noorele kolleegile Külli Teetammele. Kui aga läks nii, nagu läks, ja minu sooritus leiti olevat preemiat väärt, siis mõtlesin, et olgu see kinnitus sellele, et 1989. aastal mulle antud parima naisnäitleja auhind ei olnud juhuslik esiletõstmine.

Inimesi vaevab tihti tunnustuse puudus. See on igal alal nii ja on ilmselt peamine põhjus, miks inimene tunneb end õnnetuna, kõrvalejäetuna, ebavajalikuna. Nii et kiitus kulub ära igaühele.

Kui teater toob välja suure ja eduka lavastuse, aga teil seal rolli ei ole, kas siis tekib kõrvalejäetuse tunne?

No eks elu jooksul on igasuguseid tundeid tekkinud. Aga kui ei ole rolli, siis ei ole. Ma olen juba selles eas, et tingimata alati ei pea rolli olema. Aga kui räägitakse uuest hooajast ja uutest osadest, siis on näitlejad nagu lapsed jõulukuuse ümber, kõik loodavad kingitust, kõik igatsevad uut väljakutset.

Mul on olnud aastaid, kus ei olnud ühtegi rolli.

Olete Noorsooteatris/Linnateatris üle elanud murdepunkti, kui peanäitejuhiks tuli Elmo Nüganen ja mitu tollast tuntud näitlejat pidi teatrist lahkuma. Kas see oli näitlejatele ärev aeg?

Eks iga uue peanäitejuhi tuleku aeg on ärev. Näitlejaid on ära saatnud nii Panso kui Komissarov. Muidugi on see ärev aeg, koondamine on väga valus teema.

Mõni aeg tagasi jäid Linnateatris tööst ilma teie eakaaslased Ene Järvis, Marje Metsur, Ago Roo, Andres Ots. Olete praegu seal oma põlvkonna ainus esindaja. Kuidas end noorte hulgas tunnete?

Noored on väga meeldivad: kenad, viisakad, tähelepanelikud. Aga ma ei trügi nende sõbraks. Arvan, et liigne semutsemine oleks kohatu. Aastad teevad mõtlemises omad korrektiivid. Pärast pikemat vaheaega on Linnateatris tagasi Andrus Vaarik ja Aleksander Eelmaa. Mäletan neid endistest aegadest ja mulle tundub, et nad on meie teatrile väga vajalikud.

Milline lavastaja on Anu Lamp, kelle lavastuses „Keskööpäike“ tehtud rolli eest preemia saite?

Anu on väga otsiv, süvitsi minev lavastaja. Tema puhul said kokku lavastaja ja pedagoog. Ta arendas meid pidevalt. Lugesime läbi suure hulga kirjandust, vaatasime filme, käisime näitustel, kuulasime muusikat – kõike seda, mis puudutas 20. sajandi algust nii Eestis kui maailmas. Uurisime aega, mil Tallinnas tegutses Hommikuteater.

Olete mänginud ka mitmes Mati Undi lavastuses. Mis laadi lavastaja tema oli?

Ta oli omapärane inimene ja kummaline lavastaja. Tema töömeetodid olid kardinaalselt erinevad õppinud lavastajate omadest. Näiteks puudus tema puhul analüüsiperiood või tegeleti sellega lavastamise ajal. Huvitav, et Matiga oli kerge kaasa minna, kuigi ülesanded olid enam kui kummalised. Inimesena eiras ta igasugust distantsi. Kuigi ta oli äärmiselt erudeeritud isiksus ja kuulus kirjanik, suhtles ta meiega vahenditult, tekitas sundimatu õhkkonna. Olen mänginud päris paljudes tema lavastustes: „Kapsapea ja Kalevi kojutulek“, „Priius, kallis anne“, „Tango“, „Vedel vorst“, „Väikeses häärberis“, „Bernarda Alba maja“ ja teistes.

Kuidas elasite üle tänavuse pika talve? Milline on teie lemmikaastaaeg?

Ma vihkan talve! Armastan päikest, suve, soojust, mulle meeldib suviti mere ääres olla.

Olite üle paarikümne aasta suviti Lahemaal Teatriliidu suvemajas Koolimäel, puhkasite seal ka koos perega.

See oli väga tore aeg. Seal oli teiste teatrite näitlejaid, kellega muidu naljalt ei kohtu: inimesi Draamateatrist, Vanemuisest. Aastaid suvitasid seal Aarne Üksküla ja Maria Klenskaja, Andres Ots perega, Anu Lamp oma poistega ja teised. Nemad seal enam ei käi, ka mina pole käinud umbes kümmekond aastat. Viimati läksin sinna eelmisel suvel kolmeks päevaks, tütar tahtis soomlastest ämmale ja äiale seda kohta näidata. Tegime tuuri ka sealsetes mõisates. Olid imeliselt soojad ilmad, oleks tahtnud mere ääres veel ja veel olla.

Kus te nüüd suved veedate?

Käin mõnel reisil, olen teinud kaasa suvelavastustes. Olen olnud küll Raasikul, küll Soontagal. Endal mul suvemaja ei ole. Ka sõbrannad kutsuvad suveks enda juurde. Mul on üks väga tore sõbranna, arst, kes elab Kiviõlis ja kes on kutsunud mind oma mereäärsesse suvekoju. Tartus on mul sõbranna, kel on oma maja ja suur aed ja kes ka alati kutsub enda juurde. Nii et olen olnud siin ja seal.

Mul ei ole autot. Mul on küll autojuhiluba, aga minust ei saa iialgi autojuhti. Ma ei taha midagi juhtida, ei autot ega mingit etendust – selles mõttes, et kui ma oleksin peaosas, oleksin ma etendust käivitav jõud. Ma ei taha vastutust. Mina olen hea meelega kaasaskäija.

Kas olete olnud suur reisija?

Mulle väga meeldib reisida. Esimest korda sõitsin välisreisile 1982. aastal, see oli turismireis Portugali ja Pariisi kultuuriministeeriumi kaudu. See reis tekitas ka suurima vapustuse, kuna me polnud ju varem Nõukogude Liidust välja pääsenud.

Kaugeim ja eksootilisim paik on olnud India. Olen käinud veel Kreekas, Türgis, Inglismaal, Šotimaal, Walesis. Käidud on nii Pariisis kui Lõuna-Prantsusmaal ning Põhja-Itaalias.Väga meeldis mulle ka New York.

Kui tähtis on teile kodu ja kodutunne?

Ma ei tea, kas see on nüüd õige kodu, kus inimene üksi elab. Aga ikka on tähtis. Mulle meeldib väga üksi kodus olla, mul ei tule üksinda peale mingit nukrust. Olen ka jõuluõhtul üksi kodus olnud – ma ei saa aru, miks jõuluõhtul üksiolemisest probleemi tehakse. On lihtsalt hea olla, olgu see vana-aastaõhtu või mis tahes. Mul on ka küllalt palju sõpru, kes mind nendel aegadel enda juurde on kutsunud.

Kas te võite öelda, nagu Ita Ever, et teater on teile kõige tähtsam?

Mu elu kõige suurem saavutus on ikkagi see, et mul on laps. Aga samas: teater on ka väga tähtsal kohal. Kui laps sündis, siis ma ei olnud tööl. Aga kui sünnitus oli ära olnud ja ma juba palatis olin, hakkas mind aktiivselt vaevama töötuseteema – et ma ei ole teatris ja kas mul tuleb veel võimalust kunagi seal olla...

Nii et kõige tähtsamad on laps ja teater.

Te ei ole ilmselt konfliktne inimene. Aga kui konflikte esineb, siis kuidas te neist üle saate või neid lahendate?

Ma arvan, et väga konfliktne ma ei ole jah. Suuremad konfliktid olid võib-olla mu eraelus, kodus. Ma olen tähele pannud, et inimestel on väga palju tahtmist olla teistest üle. See on nii imelik soov. Inimene tahab olla igas pisiasjas üle. Ta tahab olla ilusam, rikkam, edukam. Aga mul ei ole seda tahet. Kui inimene räägib, kui hästi ta elab ja kui palju tal on varandust... No jumal tänatud, see on tema õnn, ütlen ma selle peale. Mul ei ole kade meel teiste peale ja ma ei ole väga tugev enda eest seisja, aga mul on nagu mingi kaitseingel. Kui mind on rünnatud, siis ma jätan sellele sõnades ehk vastamata, aga olukord mängib pärast kuidagi minu kasuks välja. Mul pole vajagi endal midagi teha. See on tõesti nii olnud. Miks see nii on, ma ei tea.

Kas teater iseenesest on konfliktne koht?

Ma ei ütleks seda. Minu meelest suhtutakse üksteisesse kenasti, õhkkond on meeldiv. Ma ei tea ju ka kõike, noori on palju, aga ma ei tea, et kellegi vahel võiks olla tohutu rivaliteet.

Millised on teie arvates vanema ea plussid? Kui tähtis on tervis?

Tervis on kindlasti tähtis. Õnneks pole mul olnud arstidega palju kokkupuuteid. Aga vanema ea pluss on see, et üha vähem pead mõtlema sellele, kuidas sa kellelegi meeldid. Ei ole vaja südant valutada, et oh, ma ei meeldi neile! Pole vaja ka sellega tegeleda, et mõnele meesterahvale meeldima peaksid. Üha rohkem mõistad, et õige on olla see, kes sa oled.

Ma ei muretse, et ma nii vana olen, nagu olen. Ma tunnen ennast väga hästi!

Mida tähendab vanemale põlvkonnale noorte jõuline pealetulek? Kas see mõjub kuidagi ahistavalt?

Teatrisse peavadki noored tulema, enamuses on ju noorte rollid. Muidugi oleneb ka teatrist, milline on see dramaturgia, mida teatris lavastatakse. Meie teatris tehakse väga palju noortele. Ma arvan, et vanu inimesi ei ole siin nii väga vaja.

Kui mul ei ole oma teatris tööd olnud, on seda mujal pakutud. Malvius pakkus mulle rolli „Cabaret’s“. Olen ka Vana Baskini Teatris mänginud. Tegin seal kaasa hea meelega, sest kollektiiv on väga meeldiv, üksteisest hooliv. Inimesed teevad seal armastusega oma tööd. Samuti andis see mulle võimaluse töötada koos näitlejatega, kellega muidu kokku ei puutu: Maria Klenskaja, Ita Everi, Anne Paluveriga.

Mida soovitaksite inimestele, kes ea tõttu on sunnitud armastatud tegevusalast eemale jääma, kuigi tahaksid ja jõuaksid veel teha?

On kindlasti igasuguseid toredaid koduseid tegevusi, kas või lastelaste hoidmine, kui need on olemas, perega olemine, lugemine, jalutamine, kepikõnd, basseinis ujumas käimine, raamatukogu külastamine, lemmikloomadega tegelemine, internetis viibimine... Vaatan ja imetlen oma 80-aastast naabrinaist, kes jõuab palju, on kõigega kursis. Kibestuda ei maksa – see on paha lugu. Kui mõelda kogu aeg, et mul on halvasti läinud, või juurelda aina, miks mul halvasti läks, miks kellelgi teisel paremini on läinud, siis sööb see ennast seestpoolt. Asju peaks võtma huumoriga, see ei lase ka kibestuda.

Milline on teie järgmine roll?

Uueks tööks, mille proovid algasid aprillis ja mis esietendub 1. oktoobril, on vanaema roll David Hare’i näidendis „Amy seisukoht“, lavastajaks nüüd Eestis elav bulgaarlane Mladen Kiselov, kes on Linnateatris lavastanud ka „Kes kardab Virginia Woolfi?“